Humanistliku kristluse manifest

Lugupeetud A. Helstein. Mulle tundub, et küsimused ja ettepanekud, mis Te välja tõite, ei ole põhisisu, millele manifesti koostajad tähelepanu soovisid juhtida. Ei usu, et ühelgi manifesti vastu kõneleval oleks midagi Teie poolt pakutavate muutuste vastu. Arvan, et pigem vastupidi, et iga vaimulik püüab leida tänapäeva inimest kõnetavat viisi, ning mis saaks kellelgi olla kaldtee vastu, et ka ratastoolis inimene kirikusse saaks tulla. Mina saan aru, et küsimus pole organisatoorsetes küsimustes (mis kell teenistus hakkab jne.).
Milles täpsemalt küsimus on, pole ka mina kindel. Siiski lisan oma arvamuse. Mulle tundub, et mitte keegi (ei ka manifesti vastased) ei soovi autoritaarset, sallimatut ja suletud kirikut ega ka ei viljele seda oma arusaama kohaselt. Küsimus tundub olevat selles, kuidas oma tegevust nimetame. See, mis ühtedele tundub sallimatus, on teisele usu alussammaste juures püsimine. Mis ühele tundub lubamatu Jumala sõna väänamine, on teisele sallivuse avaldamine ja Jeesuse armastuskäsu elamine.
Minu arust ei peaks niivõrd kaklema manifesti vormi (ehk mida nõutakse ja mida tõrjutakse), vaid sisu üle ehk mida me nende mõistete taga näeme. Seal, arvan, on erinevusi.