Humanistliku kristluse manifest

 

 

Eesti Kirikute Nõukogule,
kõigile kirikutele ja kogudustele


HUMANISTLIKU KRISTLUSE MANIFEST

Eesti ühiskonda iseloomustab püüdlus suurema demokraatia, avatuse ja sallivuse suunas. Toetades seda püüdlust, jälgime murega, et samal ajal toimuvad mitmes kirikus arengud, mille tulemusena süvenevad autoritaarsus, suletus ja sallimatus. Kristlikku õpetust püütakse vastandada ühiskonna humanistlikele väärtustele. Me mõistame seda hirmu ja ebakindluse väljendusena ühiskonnas toimuvate muutuste ees. Oleme veendunud, et sellised hoiakud ei aita muuta ühiskonda paremaks ning pärsivad ka kirikute endi elu.

Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järele (1Ms1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse. Humanism on selle väärikuse tunnistamine.

Humanistlik kristlus vastandub sellistele kristluse vormidele, mis ei tunnista inimese õigust ise otsustada ja vastutada; mis nõuavad inimese pimedat allumist kiriklikele autoriteetidele; mis tahavad demokraatiat kirikus asendada autoritaarsusega. Peame kahetsusväärseks, et üks osa vaimulikke üritab selliseid ristiusukäsitlusi suruda peale kõigile kiriku liikmetele, püüdes hävitada arvamuste mitmekesisust  kirikus.  Taunime kirikus levivat vihakõnet ning selle põhjendamist ja õigustamist Piibliga.

Me soovime, et kirik ei igatseks nostalgiliselt minevikku, vaid keskenduks oleviku reaalsusele ja vaataks ka tulevikku. Me soovime, et kirik oleks tänapäevane, demokraatlik ja avatud. Et ta oleks inimsõbralik ja hooliks inimesest ning väärtustaks inimest kui isiksust. Et ta hindaks haridust ja teadust ning arvestaks teoloogia ja mõtlemise arenguga. Et ta oleks valmis ühiskonnaga dialoogi pidama, lähtumata tõevaldaja võimupositsioonist. Et kirik väärtustaks vaimset ja vaimulikku mitmekesisust, lubades seda endas ja toetades ühiskonnas. Et ta oleks vaimulikuks koduks kõigile, kes teda vajavad, välistamata kirikust ühtegi inimgruppi.

 

Esitame oma nägemuse kirikust ja kristlusest järgnevate teesidena:

  1. Tuleb teha vahet kirikul kui kõigi kristlaste kogul, mille aluseks on Jeesus Kristus ja kirikutel kui organisatsioonidel. Kirikud kui organisatsioonid on maised ja inimlikud ning alluvad samadele seaduspäradele nagu kõik teisedki organisatsioonid. Me ei pea õigeks kiriku kui organisatsiooni sakraliseerimist.
  2. Kirik kui organisatsioon on eelkõige tugistruktuur, mille ülesanne on toetada oma liikmete vaimulikku kasvamist. Kirik õigustab ennast vaid niivõrd, kuivõrd ta seda ülesannet täita suudab.
  3. Kirikus kui organisatsioonis peab olema võimalik arvamuste ja mõtteviiside mitmekesisus. Igal kiriku liikmel on õigus ja kohus avaldada oma arvamust kõigis kirikut puudutavates küsimustes nii juhtimismudeli kui seaduste osas ja teha seda avalikult.
  4. Kuigi me vaatleme Piiblit Jumala ilmutusena, oleme veendunud, et see ilmutus on vahendatud meile inimliku keele, omaaegse kultuuri ja maailmapildi kaudu ning et Piiblit tuleb vaadelda ajaloolises kontekstis – nii nagu seda seletavat ja tõlgendavat kiriku õpetustki. See tähendab, et me ei nõustu fundamentalistliku piiblitõlgendusega, mis seda ignoreerib, kasutades valikuliselt teatud lõike Piibli tekstist sõnasõnalises tähenduses. Me peame oluliseks teha Piiblis vahet jumaliku ja igavese ning inimliku ja ajaliku vahel.
  5. Intellektuaalselt aus kristlik kuulutus eeldab maailmapildis, mõtlemises ja ühiskonnas aastatuhandete jooksul toimunud muutustega arvestamist.
  6. Kirikusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast.

Me usume, et kiriku tugevus on meie vaimses ja vaimulikus mitmekesisuses. Me soovime, et see mitmekesisus säiliks ja tugevneks. Me tahame algatada laiapõhjalist diskussiooni kiriku rolli ja võimaluste üle 21. sajandi Eesti ühiskonnas ning soovime, et see diskussioon oleks avalik.

Facebook