Humanistliku kristluse manifest

et sellise süütu sõnakese kasutamine, nagu seda on "inimväärne", tekitas kristluse seas sellise polariseerunud vastastikuse materdamise. Või mis üllatus ta ikka, 2000 aastat teine juba vaeva näinud, et selline olla.

Seejuures algataja väidab, et asi polevatki homonduses, kaitsjate suust lendab aga üks "perverssus" teisele järgi.

Proovige siis ometi kompromissiteed käia - kõik muu võib muuta kristluses inimväärikaks, aga vot homondust me kiriku seinte vahele ei luba! See oleks tubli kompromiss mitte ainult usklikele, kuivõrd homonduse veelahe ei jookse sugugi mitte usklike-uskmatute vahet! Üldsegi mitte. See rohkem kultuuri- ja traditsioonifaktorist kinni. Mitte niivõrd loodusest endast ja/või ilmavaatest.

Jooksid ju Antiik-Kreekas emad sandaalid tükkideks, et nende pojad väärikate vanade poolt seksitatud saaksid. Või mõelgem polaarjoone taguste rahvaste peale, kus pereisad siiamaani solvuvad hingepõhjani, kui külaline tema naise ära põlgab.

Seega mina ei näe selles tugeva homonduse aktsendiga "humanismistamises" muud kui osa kirikuseltsi püüet kultuuri kaudu paremini sobituda hominisatsiooni paradoksi nüanssidega. Tasub siis selle vastu sedavõrd radikaalselt võidelda, kui 99% usklikke nagunii piiblit puhtakujuliseks Ilmutuseks ei pea:-)