Et kõik see siin nii masendav poleks nagu see lõpp (või vahejaam?) siin on, samas ka kokkuvõtvalt sellest "humanismist" ja võimalikust "humanistlikust kristlusest ja kirikust", mida manifest taotleb, selline mõte:
---------
Jumalata humanism on inimlikult võttes üllas, kuid on ainult väline ja inimlik žest, näiline ja pealispindne suhtumiste ja tegude tasand. Mitte enamat kui viisakus siira headusega võrreldes, kombekus tõelise ja hooliva teenimisega võrreldes. See, mis püsivalt suurendab inimeste suhete sügavust ja väärust ning on teist isiksust ülendav kaasinimese teenimine tema ainelise, intellektuaalse ja vaimse elu tasandil on selline religioon, mis näeb Jumalat elamas igas inimeses.
Sellist Jumalat, kes elab igas inimeses ja sellist Jumala last, kelles Jumal elab ja on kohal ning nende kahe osaduslikku armastuse suhet õpetas ja näitas oma inimelus maailmale Jeesus - see oli tema taevariigi õpetus: Jumala isadus, inimese pojasus ja sellest tulenev inimeste vendlus isekeskis.
Pelk Jumalata humanism ei ole iseenda najal võimeline tõusma kõrgemale inimlikust piiratusest ja piiridest. Humanism ei ületa ennast ise, nagu inimene ei tõsta ennast kunagi juukseid pidi välja soost koos kogu oma maise eluga - hobusega - kui siin Münchausenit meenutada. Jumalata humanism on vaid see inimlik algus ja pinnas, mis vajab ja ootab endasse jumalikku elavat seemet, et see inimkeskne humanism kui eeldus ja potentsiaal võiks kvalitatiivselt teiseneda ja saada jumalakeskseks inimeluks - jumalikkuse tegelikustumiseks ja teostumiseks inimese reaalses elus siin reaalses mailmas. Meenutatagu Jeesuse mõistujuttu külvajast - kõik saab kohe selgemaks.
Inimene tee ja suund on humanismilt, inimkesksuselt jumalakesksuse suunas, mitte vastupidine. Jumal ja jumalikud väärtused rikastavad ja ülendavad humanismi, mitte inimene ja tema inimlikud väärtused ei rikasta ega ülenda Jumalat ja jumalikke väärtusi. Kaasaegsemalt sama: poliitkorrektne eurostandard ja euroelu peab vastama Jumala seatusele, mitte Jumal ei pea ennast kohandama eurostandardi poliitkorrektsetesse raamidesse. Seda ei tohiks olla raske mõista.
Ristiusk on osutanud sellele maailmale suure teene, kandes maailmas seda jumalakesksust, kuid kõige enam on inimesel tänases kirjus ja üha kaootilisemas ning hapramas mailmas vaja näha Jeesust taas inimesena - samasugusena nagu tänane inimene ise on. Inimene saab eeskujuks võtta kellegi, keda ta mõistab ja keda ta saab reaalselt järgida - inimese jaoks saab olla elavaks eeskujuks just inimene Jeesus, ja mitte sedavõrd taevane, kosmiline, müstiline ja seeläbi ka paljus arusaamatu Kristus. Seda tõestab ka inimese poolt evangeeliumite pühastamine - mitte sedavõrd kosmiline Kristus kui elav inimene Jeesus on nende keskne tegelane. Pauluse läbi teisenes see inimene Jeesus aga juba algkristluse aegadel kosmiliseks Kristuseks, kes on ise saanud jumaldamise objektiks. Jeesuse enda Jumala kesksus teisenes läbi Pauluse Jeesuse kesksuseks. Niisiis vajame naasemist mitte Pauluse, vaid otse Jeesuse enese juurde.
Sama mõte teistmoodi - pole vaja teha viga ja asju valesti mõista ning taotleda kunagise algelise ristiusu taaselustamist ja tagasi minemist algkristluse arusaamade juurde. Inimene ei saa tagasi selleks, kes olid tema esivanemad 2000 aastat tagasi, maailm ei saa ajas 2000 aastat tagasi minna. Meie paratamatus on alustada sealt ja sellena, kus ja kes me täna oleme. Võti selleks on inimese Jeesuse endale eeskujuks seadmine ja Jumala uskumine nii nagu uskus Jumalasse Jeesus. Võti on tema õpetused Jumalast kui meie taevasest Isast, tema kogu eluga antud õpetus taevariigist inimeses eneses ja inimeste keskel siin ja praegu. See on Jeesusel meile kõigile antud õpetus. See õpetus ja arusaam kehtis tema aegadel ja kehtib ka siin ja täna:
"Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole."
Religioon jääb üksnes ülendatud humanismiks, kuni Jumala iseendas elavana reaalne avastamine isikliku kogemuse kaudu pole seda inimkesksust jumalakesksuseks muutnud. Jumalakeskset elu elas, avas ja näitas meile Jeesus - Jumala Poeg ja inimese poeg, meie õpetaja, meie vanem vend ja meie eestkostja meie kõigi taevase Isa ees.
---------
Ma ei hakka öeldu üle siin miljoni anonüümse "Külalistega" diskuteerima, ka pole mõtet selle üle diskuteerida Jumalat eitavate ateistidega - nende positsioon teeb ette võimatuks midagi üldse öelda jumalakeskse elu kohta, seda pole nende jaoks lihtsalt olemas - seda va jumalat pole ju nende jaoks olemas, mis "jumalakeskne elu" siis!?
Küll oli mu mõte neile, kelle jaoks Jumal on olemas ja elav ja kelle jaoks see manifest on kirja pandud - neil ei tohiks olla raske aru saada, mida mul öelda oli. Ja neil ei tohiks olla ka vaidlemist öeldu vastu. Jätan aga kõik siiski nende endas kaaluda, mis on mida väärt.
Jajah, tera tõtt on selles, et vana arm ei roosteta. Tulin korraks tagasi. Aga mitte selleks, et minna siin edasi. Rohkem iseenda jaoks ja punkti panemiseks. Kui aga keegi jätkab - arukat jätku talle ja igale.