Humanistliku kristluse manifest

Minule näib, et manifesti algatajatel enestel jääb puudu ideestikust, mida nad õieti taotlevad. Et kõik oleks üldiselt parem, see on ilmselt ka nende soov. Kuid nad sama ilmselt ei oma ettekujutust, kuidas see "parem" võiks olla ja kuidas sinna "paremani" jõuda. Sellest ka manifesti hägusus ja üldsõnalisus, mida selle lugejad püüavad dešifreerida, aga millega nad hakkama ei saa. Pole vaja selle saamatuse üle imestada. Kui tekst ei sisalda sõnumit, siis pole tekstist sõnumit ka võimalik leida.

Manifesti varjutab paljude arvamus, et see on homoseksuaalsetel eesmärkidel koostatud. Manifesti autorid ei kinnita seda otseselt, kuid ei lükka ka neid kahtlusi otseselt ümber. Nii jääb manifest võõraks ja kaugeks nii kristlastele kui ka laiemale avalikusele, sest homoseksuaalsus on Eesti ühiskonnas üldiselt taunitud nähe. Kindlalt taunitud kristlaskonna seas.

Manifesti üle võib ju veel targutada, kuid ilmselt on see peatükk sellega ka lõppenud. Oli natuke tormi veeklaasis. Kui manifesti koostajad soovivad oma ideed (kui see neil üldse olemas on) edasi levitada, peavad nad selle idee märksa konkreetsemalt sõnastama. Sellisel kujul nagu praegu ei oska keegi olla manifesti poolt. Küll on põhjust olla manifesti vastu ainuüksi kahtluse pärast, et ilusate sõnade varjus tegeletakse tegelikult homopropagandaga. Mõnisada pooljuhuslikku ja ilmselt emotsionaalselt antud allkirja pole just kaalukas kaaluviht neil üldrahvalikel kaaludel, millele teema on rahva ette antud ja pandud.