Humanistliku kristluse manifest

#1630: ivopill -

Alati on neid, kes tormavad oma allkirja kuhugi andma, et vaid kuhugi kuuluda ja nö. "olla pildil". Alles pärast hakatakse mõtlema, millele õieti allkiri anti. Kui hakatakse. Eks nad ise tea.

Natuke üldisemalt aga manifestist seda, et igasugust kirjasõna, ettepanekuid, arvamusi, programme, projekte, seisukohti, tõdesid, teemasid, valupunkte ja mida kõike on juba nii palju meie ümber, et praktiliselt on võimatu ennast kuuldavaks teha, olgu mõte või kulda väärt. Seegi manifest upub kui mitte oma hägususse ja sisutusse, siis kindlalt sellesse lakkamatusse infovoogu 24/7, mille pinnal ta mõned päevad veidi tähelepanu sai. Avalikkus, kellele see manifest oli adresseeritud, on manifesti juba unustanud. Ajastu paratamatus.

Mingi olen unustanud. Pealegi ei puutu see manifest mind isiklikult mitte miskit pidi. Niisama veidi lobisesingi.