Vali Hüüdnimi: "... muidugi on Jaan Lahe ihuline ristilöömine täna välistatud, verbaalne aga toimib täiega:)."
----
Ei näe seda J.Lahe verbaalset ristilöömist kusagil. Et mõni käremeelsem paar otsesemat sõna ütleb, see pole veel kellegi ristilöömine.
Et see manifest - mis see õieti on, kuidas seda hinnata?
Mis siin ikka nii erilist. Lihtsalt grupp inimesi on kirja pannud oma arusaamised ja igatsused, aga kuna nad pole oma arusaamistest ja igatsemistest ise aru saanud - et mida nad õieti tahavad ja kuidas seda teha ja kuidas siis on - siis on nende kirjapandu jäänud väga üldsõnaliseks ja laialivalguvaks tekstiks, mida keegi ei oska lahti kirjutada ja ära seletada. Ise nad seda kah teha ei oska. Ja ei julgegi, sest iga uus sõnavõtt toob hulga raskelt vastatavaid küsimusi juurde, mitte ei tee pilti selgemaks. Nad on ise ilmselt oma tehtuga hädas. Nii hädas, et on lausa põgenenud oma manifesti juurest totaalsesse vaikimisse. Eks manifest olegi juba suuresti minevik, meie eilne päev.
Tahtes midagi muuta kirikus ei saa seda teha vaid pinnalisel tasandil, alustamata asjade kõige sügavamast olemusest. Seda aga manifesti autorid teha pole suutnud ega osanud. Nii on manifest välja kukkunud pinnalise kosmeetikana, mis üritab üle võtta kaasaja maailma poliitkorrektseid trende, sattudes seeläbi Jeesuse õpetuste ja kristlusega paratamatusse vastuollu.
Loomulikult vajab kristlus arengut, sest õpetus ei saa olla muutumatu ja ajast sõltumatu. Inimene on muutuv, maailm on muutuv, samad dogmad, samad arusaamad, samad sõnavormelid enam ei sobi ja on reaalsest elust üha irdunumad. Ajatu tõde vajab igal ajastul uut selgitamist, avamist, formuleerimist.
Vajadus muudatuste järele kirikus eneses on ilmne - üha vähem suudab kirik kaasjas kõnetada kaasaja inimest, üha vähem vaatab kaasaja inimene kiriku kui õpetaja ja selgitaja, juhendaja ja vaimsel teel abipakkuja poole.
Inimesed on laskunud oma vaimsetes otsimistes lausa narrusteni - leviv trend on, et igamehe omausk ongi see õige usk ja oma jumal see õige jumal - olgu ta milline tahes. Teisisõnu - põlatakse ära Jeesusest alanud ja tuhandete aastate pikkune vaimne traditsioon ning mõeldakse endale "oma jumal" välja, millega/kellega siis püütakse elada ja olla. Reaalselt ollakse aga üha kaugemad Jeesuse õpetatud teest ja üha enam üksi ja omadega puntras. Loomulikult ka üha kaugem Jumalast, sest eksi läheb see, kes Jumalat oma näo järgi loob. Selline on vaid oma egos üha sügavamalt kinni.
Jumal pole inimese nägu - inimene on Jumala nägu. Inimene ei peaks Jumalat oma näo järgi looma, vaid püüdlema selle poole, et olla ise üha enam Jumala nägu. Ikka sedapidi.
Kui tahetakse kirik ja inimesd taas kokku liita, siis tuleb kirikul alustada omaenese alustõdedest, sealt kõige sügavamast, kõige olemuslikumast. Ei piisa kosmeetikast ja poliitkorrektsetest trendidest, vaja on tagasi minna Jeesuse algse õpetuse juurde ja see esitada kaasajale vastavalt, et inimene mõistaks selle õpetuse ajatust, kehtivust ka siin ja täna ja tema jaoks.
Selline Jeesuse õpetuste taasesitus nõuab esitajalt eneselt üha enamat samastusmist Jeesusega, nõuab olemist ja elamist nagu Jeesus oli ja elas, nõuab üheks saamist oma elus Jeesuse õpetatuga - selle mõistmist, omaksvõttu ja selles elamist. Teisiti pole võimalik õpetust selle puhtuses ja kõikehõlmavuses kaasajas taas kuuldavaks teha. Valgust saab näidata vaid see, kelles eneses see valgus on olemas.
Kiriku muutmiseks ei piisa maailma tarkusest ja kirjaoskusest, trendide järgimisest ja poliitkorrektsusest. See kõik pole kahjuks, kuid on ebapiisav.
On vaja iseendas taasavastada Jeesuses elanud ja igas meist elav jumalik alge ning olla sellega üha enamas kooskõlas - nagu seda oli Jeesus. Muudatused algavad usu läbi osadusest jumalikuga - alles siis on muudatuste taga jumalik juhtimine ja valgus, alles siis on tee inimesele enesele avatud ja ta saab olla valguseks sellele maailmale - esmalt oma kaaslastele meie kõigi ühisel teel.
Kui seda valgust eneses pole, siis juhtub see, mille eest Jeesus meid pilkavalt hoiatas: "Kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku." (Mt 15:14)