Omasooiharate probleem on meie arusaamise probleem armastuse ja iha vahekorrast. Kõik religioonid on küllalt selgelt ja pikalt käsitlenud vahet armastuse ja iha vahel. Need kaks on inimese jaoks ammu eristunud ja armastus on tõstetud ausse nii idas kui läänes, igas usundis ja religioonis, iha aga on aga vaadeldud kui takistust teel armastusse. On ka õpetusi, mis seostavad need kaks dialektiliseks tervikuks.
Ometi, kõige sagedasem on, et need kaks - armastus ja iha - aetakse lootusetult omavahel segamini ja ei osata leida seost nende vahel. Kui sellist kahetsusväärset kaost nende kahe mõistega ei oleks, oleks märksa lihtsam ja loovam anda väärtuselist hinnangut inimese igasugusele seksuaalse taustaga käitumisele - on see midagi, mida õigustada... või on see taunitav.
1. Armastus
Esmane oleks eristada armastus ja iha mõisteliselt, et edasine oleks kergemini järgitav.
Armastus (nimisõna) on algselt isiku bioloogiline vajadus, emotsionaalselt soov ja teadvuse tasandil tahe ja otsus teha head.
Armastamine (tegusõna) on selle vajaduse, soovi, tahte ja valiku reaalne teostamine ja headuse tegelikustamine.
Religioosses kontekstis on armastamine armastusest tulenev teenimine, et isiksus edeneks oma teel saavutamaks jumalikku täiuslikkust, nagu see on väljenduse leidnud õpetuses ja juhises: "Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" Läbi öeldu on esitatud kutse arengule, püüdlemisele jumaliku täiuslikkuse suunas. See räägib paremaks, enam endas headust kandvaks ja vastavalt endast headust annetavaks ja jagavaks inimeseks saamisest.
Täiuslikkus kui ideaal määratleb, mis on selle saavutamiseks õige ja hea tee ja vahend. Kui teise isiku teenimine lähendab isikut reaalselt jumalikule täiuslikkusele, siis on selline teenimine õige, sest põhjustab reaalse headuse kasvamise ja isik läheneb isiksusena jumalikule ideaalile. Kui teenimine toob esile jumalikust täisulikkusest eemaldumise, siis on selline teenimine väär, sest headuse määr isikus väheneb ja isiksus kaugeneb jumalikust idealist - täiuslikkusest.
Teenimine iseenesest on väärtuseta ja tähenduseta, kui selle eesmärk on määratlemata - milleks seda teenimist teostatakse. Alles jumalik ideaal - täiuslikkus - on teenimise mõtestaja ja annab teenimisele tõelise eesmärgi, tähenduse ja väärtuse. Vastavalt muutub teise isiku teenimine vääraks, kui lähenemine jumalikule täiuslikkusele ei ole teenimise eesmärk.
2. Iha
Iha on meie kõigi looduslik antus, meie paratamatus. Ilma ihata ei oleks elaval loodusel vähimatki põhjust sugu jätkata - miski ei ajendaks ei looma, ei inimest selliseks tegevuseks. Iha on meie bioloogiline mootor eluna kesta. Loodus on iha targalt ja kavalalt meisse istutanud, sidudes iha rahuldamise ülima seksuaalse naudinguga. Selle naudingu ahvatluse ees ei jää keegi ükskõikseks.
Läbi kogu loodu on elu esinev kahesoolisena ja iha on see, mis neid kahte sugu teineteise poole vastupandamatult ajendab. Iha on meie seksuaalne vajadus, soov ja otsus, nauding on selle kõige teostamine.
3. Armastus ja iha
Puhas iha erineb puhtast armastusest selle poolest, et kui puhas armastus on suunatud teise isiku teenimisele, siis puhas iha on suunatud omaenese naudingule. Armastus on altruistlik, iha on egoistlik.
Kuid reaalses elus ja inimeses pole ei puhast armastust ega puhast iha. Nagu looduses, nii ka inimelus puhtaid värve ei esine - need kaks esinevad meis alati käsikäes. Nii ka armastus ja iha, mis on alati inimeses läbi põimunud, nagu inimeses on läbi põimunud altruism ja egoism.
Iha sisaldab endas armastust - bioloogiline tung ja soov rahuldada oma iha ületab tavaliselt egoistliku piiratuse ja muutub sooviks teha ka teisele head, teist teenida, teist õnnestada. Armastus omakorda on kantud seksuaalsest ihast.
Armastus omab iha kui vormi, iha aga sisaldab endas armastust kui sisu. Iha ja armastus on omavahel põimunud nagu Yin ja Yang ja sisaldavad teineteist nagu Yin ja Yang - selles iides märgis on kummaski ju kübe ka teist poolt olemas. Eks see märk olegi tõlgendatav kui vastandite dialektiline ja arenguline seotus meie relatiivses maailmanägemises.
4. Ihast armastuseni
Inimese seksuaalne orientatsioon on inimese iha suunatus. Inimese normaalne seksuaalsus on suunatud vastassoole. Kahesoolisus läbib kogu elavat loodust ja need kaks sugu otsivad teineteist alates juba kõige primitiivsematest eluvormidest kuni inimeseni välja. Vastassoo ihalemine on valdav, seepärast võib seda õigustatult pidada normaalseks seksuaalseks orientatsiooniks.
Hälbinud seksuaalse orientatsioon on suunatus mujale kui vastassoole - suunatus oma soole, lastele või ka millelegi muule kui elavale inimesele (zoofilia, nekrofiilia, fetišism jms).
Iha olemasolu on loomulik, oleneb vaid inimesest, milleks ta oma iha rakendab - kas see on talle loov, avardav, valgustav, kaasinimestele headust annetav... või inimest ennast ja kaasinimesi mandumisse ja destruktiivsusesse viiv. Iha on meie looduslik antus, paratamatus, aga samas ka läte ja potentsiaal jõudmaks eha egoismist armastuse altruismi - ihast ja naudingust armastuse ja teenimiseni. Küsimus on, kuidas ihast armastuseni, naudingust teenimiseni jõuda.
On õpetusi, mis oskavad näha inimese maises, bioloogilises ihas seda jõudu, miillest võib alguse saada tõeline armastus - nii võib iha oma algsest bioloogilisest algupärast ülenduda lausa pühaks armastuseks. Ida mitmetest õpetustest tuntud tatntrism õpetab, kuidas oma looduslik-loomulik seksuaalne iha endas transformeerida selliselt, et sellest saaks puhas armastus ja selle annetamine kaasinimestele. Tatntrism on seejuures õpetus nii kehale kui meelele - ihu ja teadvus on tantrismis vahendid saavutamaks vabanemist nii oma ihulise olemise kui ka meele kõverpeeglitest. Mis järele jääb on virgumine, vabanemine - budasus, Buddhaks saamine nirvaanas.
Läänes nii süsteemset seksuaalsuse transformeerimise õpetust õndsuseks nagu tantrism idas ma ei tea. Ometi pole lääs ilma sellest püüdlusest muuta oma elu ihades ja naudinguis eluks armastuses ja teenimises - armastuse teostamises. Kui ida tantrism hõlmab endasse keha- ja meeletehnikaid (keha- ja meelejooga), siis lääne tee ihast armastusse rajaneb püüdel oma meel-teadvuses leida kooskõla isikliku ja jumaliku tahte vahel - kuni isikliku tahte jumalikuks saamiseni, saavutamaks armastuse kasvamine ja vastavalt ihade taandumine.
Äärmuslased on nii läänes kui idas läinud sel teel kuni otsese lihasuretamiseni, püüdes lahti saada ihast lootuses, et kui see õnnestub, jääb püüdlejas järele vaid armastus. Samas, Jeesus midagi sellist ei õpetanud ega ka soovitanud. Ka Buddha jättis ekstreemsed äärmused - tema õpetust ja teed nirvaanasse nimetatakse seepärast sageli ka Kuldseks Keskteeks.
5. Homoseksuaalsus
Tee ihast armastuseni on avatud erandita igale. Kõige lihtsam ja valutum on see tee, kui iha on loomulikuna suunatud vastassoo suunas. Pole palju vaja, et kahe inimese seksuaalne iha ülenduks armastuseks - ihasse on juba armastus seemnena peidetud, nagu Yin'i on peidetud Yang ja Yang'i on peidetud Yin.
Tee ihast armastusse on avatud ka neile, kelle iha on suunatud oma soo esindajatele. Küsimus on, kas see tee samasooliste ihast armastusse on samaväärne heteropaaride teega? Küsimus on aga avarangi: kas kaks inimest - olgu siis heterod või mitte - oskab oma iha transformeerida armastuseks või ei oska?
Me näeme palju heteropaare, kes seda ei oska. Selles mõttes on nad samaväärsed homopaaridega, kes seda ei oska. Kuid teistpidi - kui homopaar oskab oma maise iha muuta ülevaks armastuseks, siis kehtib vana tõde "Eesmärk pühitseb abinõu" ning meil pole põhjust sellisele homopaarile etteheidet teha. Nende saavutatu - ihast ülendumine armastusse ja teenimisse - muudab pühaks ka nende samasoolise iha, sest "Eesmärk pühitseb abinõu".
Inimene võib arvata muud, kuid pole kahtlust peamises, algses - Jumal armastab nii heterosid kui homosid. Nii hetero kui homo võib armastada Jumalat. Kas inimene saab seda vastastikust armastust ära keelata?
Mida saame teha on aidata neid, kes on oma iha väära seksuaalse orientatsiooni läbi ehk raskemas olukorras kui tavalised heteroseksuaalsed inimesed - kelle tee Jumala leidmiseni algab läbi iha samasoolise vastu. Ka see tee võib osutuda pühaks, kui selle tee lõppeesmärk on püha.
Jumal armastab pahelist, Jumal armastab patust. Jah, neil pahe ja patu kütkeis olijatel on ehk raskem jõuda oma pahest Jumalani, sest neid kammitseb nende iha, kuid nende tee Jumalani pole ära lõigatud. Lihtsalt nende stardipositsioon on teine - nad alustavad oma teed mujalt kui enamus ja oma esmase ihaga on suunatud mujale kui enamus - nad alustavad kiindumusest oma soo vastu. Kuid see pole ületamatu takistus kohale jõudmiseks, sest Jumal ei sulge ei teed ega ust sellistele. Nende tee lähe ja vastavat kulg on lihtsalt teine. Kui aga nende tee siht on sama mis kõigil Jumalat otsivatel inimestel - ka nemad jõuavad kohale, kui oskavad ihast alustades ülendada seda armastuseks.
Analoogia: kui ma lähend tööle, alustan ma oma kodu uksest minemist täiesti vastassuunas, kui mu reaalne töökoht linnas tegelikult asub - mu algpositsioon on selline, mu esimese sammu orientatsioon on otse vastupidine mu eesmärgiga. Ometi - olles asunud teele ma jõuan siiski oma töökohta, mis sest, et mu koduuks avaneb vastassuunas ja pole sirgmagistraali mu eesmärgini - mu töökohta.
Nii ka homod - nad alustavad oma ja pahatihti keerukat teed just sealt ja sellena, kus nad on ja kes nad on. Kuid nad jõuavad kohale, kui nad teavad, kuhu neil jõuda on vaja ja kui nad tahavad kohale jõuda. Kõik teed viivad Rooma, kui mineja eesmärgiks on Igavene Linn.
Olla homo pole takistuseks Jumala silmis Jumalani jõudmiseks. Nagu olla hetero pole priipilet Paradiisi.