et sellise süütu sõnakese kasutamine, nagu seda on "inimväärne", tekitas kristluse seas sellise polariseerunud vastastikuse materdamise. Või mis üllatus ta ikka, 2000 aastat teine juba vaeva näinud, et selline olla.

Seejuures algataja väidab, et asi polevatki homonduses, kaitsjate suust lendab aga üks "perverssus" teisele järgi.

Proovige siis ometi kompromissiteed käia - kõik muu võib muuta kristluses inimväärikaks, aga vot homondust me kiriku seinte vahele ei luba! See oleks tubli kompromiss mitte ainult usklikele, kuivõrd homonduse veelahe ei jookse sugugi mitte usklike-uskmatute vahet! Üldsegi mitte. See rohkem kultuuri- ja traditsioonifaktorist kinni. Mitte niivõrd loodusest endast ja/või ilmavaatest.

Jooksid ju Antiik-Kreekas emad sandaalid tükkideks, et nende pojad väärikate vanade poolt seksitatud saaksid. Või mõelgem polaarjoone taguste rahvaste peale, kus pereisad siiamaani solvuvad hingepõhjani, kui külaline tema naise ära põlgab.

Seega mina ei näe selles tugeva homonduse aktsendiga "humanismistamises" muud kui osa kirikuseltsi püüet kultuuri kaudu paremini sobituda hominisatsiooni paradoksi nüanssidega. Tasub siis selle vastu sedavõrd radikaalselt võidelda, kui 99% usklikke nagunii piiblit puhtakujuliseks Ilmutuseks ei pea:-)

#1559: DiaTheo - Ebameeldiv üllatus

On olemas põhimõttekindlus ja -lagedus. Kompromiss selles manifesti küsimuses oleks põhimõttelagedus.

#1559: DiaTheo - Ebameeldiv üllatus

On asju, milles ei saa kompromisse teha. Tehes järeleandmisi ühes vallandatakse edasiste järeleandmiste laviin. Järgmine samm oleks ilmselt õpetuste muutmine, et meeldida ilmikutele ja ateistidele. Näiteks, et "Jumal on olemas, aga võibolla pole kah". Või "Varastada ei tohi, aga natuke võib". Olekski meil kirikute asemel arhitektuurimälestised, koguduste asemel klubid. Valimatud kompromissid on ilmaliku maailma tee. Kui pole, mida inimene väärtuseks ja pühaks peab, kui inimese tõekspidamised ja kõlbelisus on relatiivsed, siis on võimalikud kõik kompromissid. Muidu mitte.