MÄRGUKIRI EESTIMAA AVALIKKUSELE, PRESIDENDILE JA RIIGIKOGULE

VEIKO RÄMMEL

/ #232 HOMONDUSE LEGALISEERIMISE TAGAJÄRGEDEST

2011-09-18 21:45

Ei, kuid tähevigu arvutis ikka juhtub ja selle kallal norimine näitab vaid pederasti taset. Kuid veidi teaduslikku juttu ka, milleni viib homonduse legaliseerimine, kuid ega sulle pärale ikka ei jõua. Üritama aga peab.

DE CIVITATE: KUIDAS SEADUSED, NÕNDA KÄITUMINE

Trayce L. Hansen - 25.04.2011

Ülemaailmselt kogutud uuringute tulemustest ilmneb, et ühiskondades, kus homoseksuaalset käitumist toetatakse, on suurem eelsoodumus selle tihedamaks esinemiseks. Samasooliste “abielu” legaliseerimine, mida mitmed USA osariigid kaaluvad, on homoseksuaalse käitumise lõplik ühiskonnapoolne heakskiit ning toob endaga kaasa seesugust eluviisi harrastavate inimeste hulga kasvu.

Rootsis, Soomes, Taanis ning USAs läbiviidud ulatuslikud uuringd näitavad, et homoseksuaalne käitumine on eelkõige keskkonnast tingitud nähtus. Täpsemalt, sotsiaalsed ja perekondlikud tegurid ning homoseksuaalsust salliv või koguni seda soosiv keskkond mängivad vastava käitumise välja kujunemises väga suurt rolli.

Pilguheit uuringutele

Hiljuti viidi Rootsis ja Soomes läbi homoseksuaalsust puudutavad ja kaksikute käitumismalle analüüsivad uuringud. Sellised uuringud võrdlevad homoseksuaalse käitumise määra erinevate õdede-vendade gruppide vahel, kes jagavad erinevas astmes geneetilisi sarnasusi (nt. identsed kaksikud ja erineva geneetilise informatsiooniga kaksikud). Selliste määrade võrdlemise kaudu võimaldavad kaksikute uuringud jõuda selgusele, millises ulatuses on homoseksuaalne käitumine geneetiliselt tingitud ja/või keskkonnast olenev. Näiteks, kui homoseksuaalsus oleks geneetiliselt determineeritud, siis peaks homoseksuaalselt käituva inimese geneetilise informatsiooni poolest identne kaksik tema orientatiooni jagama peaaegu 100 protsendiliselt, kuna identsete kaksikute geneetiline informatsioon on absoluutselt kattuv. Kuid nagu need kaks suurehaardelist skandinaavia uuringut näitasid, ei ole identsete kaksikute seksuaalne orientatsioon kaugeltki alati ühetaoline.

Mõlemast uuringust selgus, et kui üks identsetest kaksikutest käitus homoseksuaalselt, oli tõenäosus, et ka teine kaksik vastavalt käitus, vaid 10-11 protsenti. See viitab homoseksuaalse käitumise mitte-geneetilisele päritolule.

Kõnealustest skandinaavia uuringutest järeldus, et homoseksuaalse käitumise väljakujunemises mängivad suurimat osa unikaalsed keskkondlikud, mitte geneetilised tegurid. Need uuringud ei anna vastust küsimusele, millised konkreetsed keskkondlikud tegurid soodustavad homoseksuaalse käitumise kujunemist, kuigi Taanis ja Ameerikas läbi viidud uuringud pakuvad mõningaid järeldusi, ent sellest hiljem.

Esmalt tuleks mainida, et kuigi Rootsi ja Soome kaksikute uuringud on senistest omalaadsetest ühed parimad, sisaldavad need siiski rohkelt vigu. Tegelikult leidub neis metoodilisi vigu sedavõrd palju, et geneetiliste tegurite rolli homoseksuaalse käitumise kujunemisel ei saa nende alusel lõplikult välistada. Siiski on kindlaks tehtud, et peamised tegurid on keskkondlikud. Taanis — riigis, kus samasooliste abielu on olnud seaduslik 1989. aastast — viidi läbi uuring, mis hõlmas kaht miljonit kohalikku täiskasvanut. Uuringus toodi esile mitmed konkreetsed keskkondlikud tegurid, mis suurendavad tõenäosust, et isik otsib seksuaalpartneriks pigem oma- kui vastassoolist inimest.

Taani meeste puhul oli tegurite esiotsas nt sündimine linnakeskkonnas ja üleskasvamine ilma isata (isa lahkumine perekonna juurest). Tähelepanuväärne on otsene seos inimese sünnikoha urbaniseerituse taseme ning selle vahel, kas mees astus täiskasvanuna homo- või heteroseksuaalsesse suhtesse. Teisisõnu, mida urbanistlikum on mehe sünnikoht, seda suurem on tõenäosus, et ta valib kooselu mehega ning mida maalähedasem tema sünnikoht, seda suurem on tõenäosus, et ta astub koosellu naisega.

Taani naiste puhul olid homoseksuaalset käitumist soosivaiks tegureiks muuhulgas samuti linnakeskkonnas sündimine ja kasvamine, ema surm kasvueas ning ema puudumine

Huvitaval kombel nähtub kõnealusest Taani uuringust, et urbanistlik sünni- ja kasvukeskkond ning omasoolisest vanemast lahus kasvamine mõjutavad nii meeste kui naiste seksuaalset orientatsiooni. (See järeldus toeatab psühholoogilisi teooriaid, mis on pikka aega väitnud, et homoseksuaalne käitumine on kausaalses seoses lapsepõlves esinenud nähtavate või tajutavate probleemidega suhetes omasoolise vanemaga.) Kokkuvõttes näitas antud uuring, et keskkondlikud tegurid, mis aitavad kaasa homoseksuaalse käitumise kujunemisele, võivad olla nii ühiskondlikud kui perekondlikud.

Viimaks, kõige põhjalikuma ja esinduslikuma Ameerikas läbi viidud seksuaalse käitumise uuringu tulemused toetavad samuti homoseksuaalse käitumise keskkondliku tingituse-, mitte selle geneetilise päritolu teooriat. Konkreetsemalt tuvastas antud uuring spetsiifilised keskkonna tüübid, mis suurendavad homoseksuaalse käitumise kujunemise tõenäosust.

Ameerika meeste puhul tuvastati homoseksuaalse käitumisega kõige tugevamalt seotud keskkondliku tegurina puberteediea elukeskkonna urbaniseerituse tase. Täpsemalt, poistel, kes elasid vanuses 14-16 suurtes linnakeskustes, oli kolm kuni kuus korda suurem tõenäosus olla seotud homoseksuaalse käitumisega kui poistel, kes elasid samas vanuses maalähedases keskkonnas. Uuringu autorid pakkusid järgmise selgituse: “Keskkonnad, mis pakuvad samast soost inimeste seksuaalsuheteks suuremaid võimalusi ning vähem negatiivseid impulsse, võivad soodustada ja isegi esile kutsuda samasooliste vahelist seksuaalset huvi ning läbikäimist.” Pangem tähele väljendit “esile kutsuda”. Uuringu läbiviijad usuvad, et homoseksuaalset käitumist soosivamas keskkonnas üles kasvamine võib noortes meestes äratada sookaaslaste vastu huvi ning isegi ajendada homoseksuaalset käitumist. See annab mõista, et nii mõnedki linnakeskkonnas kasvanud homoseksuaalselt käituvad mehed oleksid vähem urbaniseerunud keskkonnas kasvanud üles heteroseksuaalse orientatsiooniga inimesteks. Autorid selgitavad ühemõtteliselt: “Keskkond, milles inimesed üles kasvavad, mõjutab nende seksuaalsust väga põhjapaneval viisil.”

Ameerika naiste puhul oli homo- või biseksuaalse käitumisega kõige tihedamalt seotud keskkondlikuks teguriks kõrgem formaalse hariduse tase. Ja kuigi see kehtis ka meeste puhul, oli muster naiste puhul palju selgem. Näiteks naisel, kel oli kõrgharidus, oli üheksa korda suurem tõenäosus identifitseerida end homo- või bi-seksuaalsena kui vaid keskharidusega naistel. Konkreetsed tegurid, mis selle tähelepanuväärse erinevuse tekitavad, on ebaselged, kuid uuringu läbiviijad ei usu, et põhjus võiks seisneda intelligentsustasemes.

Pigem usuvad nad, et üheks tõenäolisemaks seletuseks on asjaolu, et ülikoolides valitseb homoseksuaalse eluviisi suhtes ülejäänud ühiskonnaga võrreldes oluliselt suurem heakskiit ja koguni selle õhutamine ning et see toob omakorda kaasa homoseksuaalse käitumise suurema aktsepteerimise neis õppeasutustes isiksuse väljakujunemise eas tudeerivate ja aastaid vastavas keskkonnas elavate-kasvavate naiste seas. Ühe näite sellisest homoseksuaalse käitumise kujunemisloost võib leida Dennis Prageri artiklist “College Taught Her not to Be a Heterosexual” (“Ülikool õpetas teda mitte käituma heteroseksuaalselt”).

Kõnealuse Ameerikas läbi viidud uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et keskkonnad, mis soosivad ja/või koguni õhutavad homoseksuaalset käitumist, tingivad inimeste astumise vastavaisse suhetesse.

Järeldused

Kõik eelnimetatud uuringud neljast riigist, olles rakendanud laiahaardelisi, üleriigilisi valimeid, jõudsid järeldusele, et homoseksuaalne käitumine ei ole geneetiliselt kindlaks määratud. Pigem nähtub kogutud andmetest, et inimseksuaalsus on kohanev ning keskkondlikud kogemused ning mõjutused võivad vormida ning vormivadki selle väljendumist. Veelgi enam, sama järeldust toetavad paljud juba mitmekümne aasta jooksul läbi viidud antropoloogilised ja sotsioloogilised uuringud, näidates et homoseksuaalse käitumise määr kõigub (ja kohati kõigub väga palju) sõltuvalt muutustest sotsiaalses, kultuurilises ning õiguslikus kliimas. Mida rohkem keskkond tunnustab või soodustab samasooliste vahelist seksuaalset läbikäimist — kas siis linna- või ülikoolikeskkonnas — seda enam homoseksuaalne käitumine selles viibivate inimeste seas levib.

Sotsiaalsed ja kultuurilised normid ning õiguslikud regulatsioonid mõjutavad inimkäitumist, ka seksuaalset käitumist. Seega pole üllatav, et USA ja teised lääneriigid, olles muutunud nii sotsiaalselt, poliitiliselt kui õiguslikult järk-järgult homoseksuaalset käitumist pooldavamaks, on näinud oma ühiskondades paralleelina üha enam homoseksuaalselt käituvaid inimesi. See trend jätkub, kui liigume homoseksuaalse käitumise sallimisest (mis on selle sõna õiges tähenduses kohane) edasi ning asume seda formaalselt soosima — nt tunnustades vastavat käitumist samasooliste “abielu” seadustamise näol.

Artikli autor Trayce L. Hansen on litsenseeritud psühholoog, kes omab kliinilist ja kohtumeditsiinilist praktikat Californias. Artikkel avaldati algselt rahvusvahelises uudiste- ja arvamusportaalis MercatorNet.

Allikad:

Butler, A.C. (2005). Gender differences in same-sex sexual partnering, 1988-2002. Social Forces, 84, 421-449.
Frisch, M. & Hviid, A. (2006). "Childhood family correlates of heterosexual and homosexual marriages: A national cohort study of two million Danes". Archives of Sexual Behavior, 35, 533-547.
Langstrom, N., Rahman, Q., Carlstrom, E., & Lichtenstein, P. (2008). "Genetic and environmental effects on same-sex sexual behavior: A population study of twins in Sweden". Archives of Sexual Behavior, DOI 10.1007/s10508-008-9386-1.
Lauman, E.O., Gagnon, J.H., Michael, S. (1994). The Social Organization of Sexuality: Sexual Practices in the United States. Chicago: University of Chicago Press.
Prager, D. (2005). “College Taught Her Not To Be a Heterosexual.” Available on the web at: http://dennisprager.townhall.com.
Santtila, P., Sandnabba, N.K., Harlaar, N., Varjonen, M., Alanko, K., von der Pahlen, B. (2008). "Potential for homosexual response is prevalent and genetic". Biological Psychology, 77, 102-105.