Humanistliku kristluse manifest

Mul on otsene küsimus dr Lea Altnurmele.
Te kirjutate, et Teile tundub, et kirikus pole sisulist huvi inimest ära kuulata. Kui ainult tundub, kas ei oleks siis õige käia mõnes kirikus ja uurida, kuidas olukord tegelikult on? Siingi on kirjutataud vaimuliku mitmesugustest suhtlusvormidest - küll rõõmustamisest rõõmsatega ja nutmisest kurbadega.
Sõnumit kuulutades kõneldakse inimesele, mitte teoloogiaspetsialistile. Kirikutes töötavad Piibli-uurimise rühmad, on piiblitunnid, kus inimene saab selgitusi, kus saadakse omavahel arutada. Lõpuks on ametlikumal tasandil ka leerikool. Ja kas on juhuseid, kus õpetaja on keeldunud inimestega nende probleemidest kõnelemast või küsimustele vastamast?
Jumalateenistus ei ole psühholoogilise vestluse koht, kuid inimene, kes otsib, leiab seal alati endale vähemalt tera.
Armas aeg, ärge tahtke teha kirikust psühholoogi või psühhiaatri vastuvõturuumi.

Kirik ei ole koolipink, kus põhikooli lastele tambitakse teadmisi kohustuslikus korras pähe. Kirikusse minek on vaba tahte avaldus.
Pealegi. Kas me arvame, et Piibel valetab? Või Jeesus? Sest just Tema kõneles pisikesest karjakesest.
Miks me peame Jeesuse juurde tuleku nimel Jeesusest loobuma? Aga nii see kõlab.
Otsi Teda sõna seest, kuni leiad südamest!