Humanistliku kristluse manifest

oli mitu. Esiteks on vihakõne siiski täiesti olemas ja avalik. Tõesti, seda ei kuule me enamasti õnneks kirikus jumalateenistuse ajal - küll aga võivad mõned jumalateenistusi läbi viivad vaimulikud ja, muide, ka end uhkelt teoloogideks tituleerivad üliõpilased ropendada veebikommentaariumides. Tasub ainult vaadata Kompassi pisiportaali mõnede viimaste artiklite kommentaare (mõlemalt vaidluspoolelt, muide).
Teiseks ei ole see manifest iskilik, ega suunatud ühegi konkreetse inimese vastu. See ei ole ka ainult EELK siseprobleemide kohta käiv manifest - kui see oleks seda olnud, siis mina kui mitteluterlane ei oleks saanud sellele alla kirjutada. Küll aga viitvad EELK siseprobleemid (mille osas paljud siin vaidlevad) laiematele küsimustele kristluse, kiriku ja ühiskonna suhete osas. Üheks olulisemaks selliseks küsimuseks on väärtuste teema. Liigagi tihti defineerivad kristlikud kogukonnad oma identiteeti vastandumise kaudu. Mõnikord on vastandumine vajalik (olen seda korduvalt avalikult öelnud), kuid siis, kui see saab malliks, mille abil "mina" määratletakse harjumuspäraselt "mitte-mina" kohta loodud õlgmehikesest kuvandi abil (nt "humanistid" vs "kristlased"; "meie-usklikud" vs "nemad-maailm"; "meie-Jumalale kuulekad" vs "nemad-oma himude järgijad", jne ad nauseam), hakkab see vastandamine takistama kristlaskonna enese elu ja kuulutust.
Ja nii ei ole minu jaoks ka see manifest vastandumise manifest. See ei ole suunatud ka EKN vastu, vaid just EKN-ile ja kõigile kirikutele-kogudustele. Tuletan meelde manifesti viimast lauset: "Me tahame algatada laiapõhjalist diskussiooni kiriku rolli ja võimaluste üle 21. sajandi Eesti ühiskonnas ning soovime, et see diskussioon oleks avalik."
Midagi on nüüd alanud ja ma loodan, et see ei sumbu niipea.