Humanistliku kristluse manifest

Senise arutelu kõige viljakama mõtte leidsin kommentaarist nr 98: ilmselt oleks manifesti püüdlusi tõesti paremini väljendama sobinud märksõna "inimlik kristlus" kui paljude kõrvaltähendustega koormatud "humanistlik kristlus". Meie ühine soov peaks ju olema see, et kirik paistaks ühiskonnas välja kui lahke, abivalmis ja kutsuv koht.

Manifesti toetajaid sildistatakse siin pikalt mõtlemata "ultraliberaalideks", püüdes sellega ilma väitlusse laskumata nende argumentide tõsiseltvõetavust vähendada. See ei ole viljakas lähenemine ja ei aita mõttevahetusele kuidagi kaasa. Pigem tasuks sellelt traditsioonilisuse-liberaalsuse teljelt korraks kõrvale astuda. Nii "liberaal" kui "konservatiiv" võib esitada ühes ja samas tekstis nii põhjendatud kui ka põhjendamata väiteid. Seega maksaks keskenduda öeldu sisule, mitte ütleja isikule.

Minu meelest taandub kogu mõttevahetus ühele lihtsale küsimusele: mis on kiriku(te) ülesanne ühiskonnas ning millised kiriku(te)s praegu kasutusel olevad praktikad selle ülesande täitmist toetavad ja millised mitte? Kui me püüaksime ühiselt sellele küsimusele vastata, võiks mõttevahtusest ka mingit kasu tõusta. Kui me jääme ainult selle juurde, mis ajenditel see manifest koostati ja kelle huvid selle taga seisavad, ei saa arutelust asja.

Arvan, et kiriku esmane roll ühiskonnas ei ole olla moraali ja eetika valvur. Kiriku esmane roll on olla teenäitajaks Jeesuse isiku poole. Just nimelt teenäitajaks, mitte Jeesuse elu ja surma tähenduse läbi aegade kehtiva ainsa ja muutumatu tõlgenduse kehtestajaks. Praktika on näidanud, et sellist ainuvõimalikku tõlgendust ei ole 2000 aasta jooksul veel sündinud. Meil on küll olemas usutunnistustekstid, mis aitavad seda tõlgendust suunata, aga ei ole ise veel tõlgendus, sest oleme näinud, et ka usutunnistuslikud vormelid on erinevaid inimesi eri aegadel erinevalt kõnetanud. Lõppkokkuvõttes saame vaid tõdeda, et Jumal jõuab iga inimeseni täpselt nii, nagu Ta ise tahab.

Selliselt lähtekohalt peaks erinevate tõlgenduste ja mõtteviiside paljusus olema kirikus lausa kohustuslik - näitamaks maailmale, et usk Kristusesse on võimalik iga inimese jaoks. On ju paratamatu, et inimese hoiakuid ja maailmataju mõjutavad tema geenid ja kasvukeskkond. Mõni on selle tagajärjel allergiline igasuguse autoriteedi suhtes, teine jällegi ootaks just vastupidi maailmavaatelist kindlust ja juhendamist. Oluline on näha, et need mõlemad hoiakud on usu suhtes sekundaarsed ja mõlemal juhul saab inimene olla kristlane.

Sellised välised pisiasjad nagu see, kas keegi eelistab liturgilise või kuulutusliku rõhuasetusega jumalateenistust, albat või talaari, tahab või ei taha näha kantslis naisvaimulikku jne, ei tohiks hakata takistama inimeste kirikusse tulekut ega seal teenimist. Ehk tuleks vaid leida parem mehhanism, kuidas sarnaselt mõtlejaid kokku viia. Sealjuures ei ole tingimata vaja arvata, et kõrvalkirikus või kõrvalkoguduses kokku saanud kristlased on väärusulised, liberaalid, tagurlased või mis tahes muu sildi alla kuulujad. Nad on lihtsalt meist erineva vaimulaadiga kristlased. Sellest aspektist ei pruugi erinevate konfessioonide kõrvuti olemasolu maailmas ja erinevate mõttekoolkondade olemasolu ühes kirikus olla üldsegi mitte probleem, vaid hoopis õnnistus.