Humanistliku kristluse manifest

Laiendades vaatenurka ja puhastades objektiivi arvan, et meie luterlik kirik on hindamatult väärtuslikumas seisus kui näiteks rootsi kirik (loetu, kuuldu ja intuitiivselt tajutu põhjal). Mis ei tähenda seda, et meie kirik(ud)on täiuslikud - ainult väga pealiskaudne mõte arvab, et saab olla üldse maist täiuslikkust. Kirik nagu iga elusorganism eksib, vigu leiab alati ja nendest saab, võib ja peab rääkima.
Maailmas valitsevad ja lansseritavad väärtushinnangud laiendavad iga päevaga lõhet kristlusega, raskendades üha kasvavas tempos mitte-otsiva inimese võimalust kristlusest aru saada. Väärtused on otseselt pea peale pööratud. Ega ometi soovitata ka kirikule jalad ülespidi käimist, risti tagurpidi pööramist??? Millal kunagi on kirikuga rahul oldud? Kirik ei pea kuhugi liikuma, kirik peab Jumala juhitud müürina paigal seisma, näides nii tagurlik kui tahes. Tuleb aeg, kus inimesed tahavad pea alaspidi olekust uuesti jalgadele saada - siis on neil koht, mida eest leida. Siis on "arhailisus" sajanda-järguline epiteet, loeb SISU. Hullemat kui kiriku lõdvaks kallerdavaks klubiks muutumine ei saa olla. Kirikul on palju vigu, aga need on köömes tema tegeliku vaimse pakutava kõrval. Nähkem kõigepealt põhilist.