Traditsioonilise kristluse manifest

Lugedes siin ülaltoodud mõtteid Piibli tõlgetest, mis on paljude vaidluste ja arusaamatuste tekitajateks olnud juba ammu, siis näen siin vanakurja plaani võimalikult rohkem Püha Vaimu väge Pühakirjast „väljatõlkida“. See on tõsine hiiliv oht, mis kahjustab lugejate arusaama Jumalast. Vanakurja eesmärk ongi humanistlik pühakiri koostada. Nii kaob igasugune austus Jumala vastu. Selline ilukirjanduslik piibel ei noomi meid enam oma pattu tunnistama. Sarnane taotlus on ka „humanistliku kristluse manifestis.“
Meenub ligi kümne aasta tagune väitlus ajalehes “Eesti kirik”. Võtsin ka ise sellest osa ja ei suutnud kuidagi leppida, et Piibel mitte ON Jumala sõna vaid ainult SISALDAB seda. Kellegi käest sain veel sarjata, et Jumal ei ole mitte tõsine vaid tõene. Siis hakkasin taipama, et tegemist on erinevate tõlgetega. Üsna pea olin päris õnnelik, et väitlus ei tekkinud Ilm12,18. üle, sest vanemates tõlgetes on seal juttu Johannesest, uuemates aga hoopis naise peale vihaseks saanud lohest. Selline keeleline uuendamine ei tee tõesti Piiblit Jumala Sõnaks. Eriti meelevaldseks on osutunud kõik eelmise sajandi keskpaigast kuni siiani olevad eestikeelsed tõlked. Nii otsustab tõlkekomisjon teadlikult välja jätta 1Jh5,7.8. meile nii tähtsad kaks lauset, mis sisaldavad taevase ja maapealse kolmainsuse definitsioone, mis on aluseks Apostlikule usutunnistusele ja kahele sakramendile!!! Need on Ef1,10. need KÕIK, mis on Kristuse sees kokku võetud nii TAEVAS kui ka MAA PEAL. Nii saabki väita Augsburgi usutunnistuse I artikli kommentaarides, et Piiblis puudub kolmainsuse mõiste??? Kui 1Jh5,7. väljajäetud kolm taevast tunnistajat ei ole kolmainsuse mõiste, siis on viga mõistjas. Selgelt on öeldud, et ISA, SÕNA ja PÜHA VAIM – need KOLM on ÜKS. See on taevase kolmainsuse definitsioon. Maapealne kolmainsus e. kaks sakramenti on 1Jh5,8. väljatoodud VAIM, VESI ja VERI. Need ei ole mitte üks, nagu tõlkijad ekslikult arvavad, vaid ÜHEKS TUNNISTUSEKS. Siin ei ole raske aru saada, et hingevaenlase truu komisjon roogib tõlkimise sildi all Pühakirjast Jumala Sõna välja. See ei ole neile oluline ja kus vähegi võimalik, on Sõna asendatud kõnega, mille tulemusena kaotab Sõna oma algse väe ja tähenduse ning Pühakirjast saab tavaline ilukirjanduslik teos. See on tee n.ö. „humanistliku kristluse poole. Humanistlik väide Kristusest kajastub ka 1Mo49,12., kus: „Tema silmad on PUNAKAMAD, KUI VIIN ja hambad VALGEMAD KUI PIIM“ asemel on tõlgitud: „Ta silmad ON VEINIST HÄMUSED ja hambad PIIMAST VALGED.“
Uued tõlked kubisevad sellistest mõnitavatest tõlgitsemistest.
Selline meelevaldne tõlgendamine meenutab euroliidu mahepõllumajandusseadust, kus selle väljamõtlejad ei tee mesilasel ja lehmal mingit vahet. Mesilaste ketitamine on esialgu veel ridade vahele jäetud. Nii võib ka piiblitõlgetest aru saada millise vaimu päralt on tõlkijad, sest Lk9,55.56. jüngrite sõitlemine Kristuse poolt on välja jäetud kui liiga kõva kõne. Kõrbes kuradiga vaieldes Lk.4,8. ei ütlegi Kristus enam kuradile, et tagane minust saatan. Lugeja eest varjatakse ka Lk.4,4. seda, et inimene elab peale leiva ka Jumala Sõnast. Nii tükeldab kurat Pühakirjas kristlastele antud kõige tähtsamat sõjariista – Vaimumõõka e. Jumala Sõna ja meie põhjamaiselt unised preestrid norskavad edasi, saamata arugi, et „sõnavargad“ on Piiblist üle käinud. Kuhu on jäänud Jumala sõjariistad? Kus on usukilp? Kus on see elav ja vägev Vaimumõõk, mis lõhub nii hinge kui vaimu ja on südame nõudele kohtumõistjaks? Kõvas kõnes öeldes on see pihta pandud n.ö. „õiglaste varaste“ poolt. Pehmelt öeldes välja tõlgitud. Proovige aga Mihkel Angelo maalitud kärbest restaureerimise käigus parmuks teha, siis näete mis kunstimaailm teeb!!!