MÄRGUKIRI EESTIMAA AVALIKKUSELE, PRESIDENDILE JA RIIGIKOGULE

#288: Veiko Rammel - MATTI ILVES: HUMANISTLIKU KRISTLUSE MANIFESTI TEGELIKUD EESMÄRDID

Ontoloogia ehk olemisõpetus (kreeka sõnadest on 'olev' ja logos) on metafüüsika haru, mis tegeleb oleva ja olemise kui niisuguse ning olemisviisidega (entiteetide ehk olevate põhitüüpidega). Sõna on tuletatud kreeka sõnast on 'olev'.

Ontoloogiaks nimetatakse sageli teatud esmaste või kindlaimalt olemas olevate üksuste määratlemist mõne filosoofia suuna poolt, nende üksuste seostatud ja teoreetiliselt põhjendatud kogumit, nt Freudi ontoloogia põhiüksusteks võib pidada tunge ja teadvust, Platoni ontoloogia omadeks jällegi ideesid.

Klassikalises filosoofias (sealhulgas) Christian Wolffi järgi on ontoloogia metafüüsika osa, nimelt üldmetafüüsika erinevalt erimetafüüsikast, mis tegeleb Jumalaga (loomulik teoloogia), hingega (loomulik psühholoogia) ja universumi ehk maailmaga (loomulik kosmoloogia). Erimetafüüsika pretendeeris teatavate entiteetide-valdkondade uurimisele puhtalt mõistuse alusel (kogemusele toetumata). Selle poolest erines loomulik teoloogia teoloogiast, mis tugineb ilmutusele, sealhulgas Pühakirjale, ning loomulik kosmoloogia kogemusele toetuvast füüsikast. Erimetafüüsika uuris näiteks seda, kas maailmal on ajaline algus või kas hing on surematu. Seevastu üldmetafüüsika tegeles olevaga üldiselt.

Traditsioonilises ontoloogias on esiplaanil küsimus, kuidas suhtub olemine olevasse (Martin Heidegger räägib siinkohal "ontoloogilisest diferentsist", mis seisneb otsustavas vaheteos oleva olemise ja olemise enda suhtes).

Skolastilises filosoofias arutleti ka transtsendentaalide üle. Tegemist on igasuguse oleva atribuutidega. Nende seas on res (asi), ens (olev), unum (üks), aliquid (miski), bonum (hea), verum (tõeline), osalt ka pulchrum (ilus, kaunis).

Ontoloogia arutelu saab alguse Parmenidesest. Sellele valdkonnale on suuremat rõhku pannud näiteks Platon (ideedeõpetus), Immanuel Kant (transtsendentaalfilosoofia) ja Martin Heidegger (eksistentsiaalontoloogia).

~wikipedia

Metafüüsikaks (kr meta 'üle', physis 'loodus') nimetatakse filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Kui füüsika uurib reaalsust vaatluste, mõõtmiste ja katsete abil, siis metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni.

Metafüüsikaks nimetatakse ka füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutusega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri.

Metafüüsika poolt käsitletavate probleemide hulka arvatakse tavaliselt näiteks Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jms.

~wikipedia

Seega on kogu Veiko Rämmeli poolt kopeeritud Matti Ilvese tekst ei midagi enamat ega vähemat kui tühipaljas filosofeerimine teemadel, mille valdamisest ollakse valgusaasta kaugusel. Juba iseenesest katse Jumalat mõistuspäraselt lahti mõtestada on sama, kui minna kivikirvega raali torkima, seega on kogu seesugune mõtteheietus julmalt kristluse vastane. Rääkimata veel sellest, kuidas sasipuntrasse aetakse inimese füüsiline sugu (sex) ja orientatsioon (gender).