Kui panete kokku mu öeldu lingil, mile jätsin:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=32832575&com=1&s=1&no=20
ja mu 1684 öeldu, siis see on kokku vastus mu isiklikust vaatest asjadele.
Meid aga varitseb siin oht, mis on isegi suurem kui me esmapilgul näha oskame. Sekkudes oma poliitkorrektsusega looduse enese meisse pandud bioloogilistesse alustesse, milessegi nii fundamentaalsesse kui kogu elava loodu kahesoolisus ja asudes seda ümber kujundama, me ei tea, mis meie endiga pärast seda juhtub. Meil pole ajaloost võrdlust võtta, mis juhtub ühiskonnaga siis, kui lubada seal mehe ja naise traditsioonilise ja loomuliku abielu kõrval samaväärsena olemas olla veel kõikvõimalikel muudel kooseluvormidel. Me pole saanud jälgida selliseid ühiskondi. Meil pole mingit teist inimkonda, kelle vastavat eksperimenti vaadelda ja sellest õppida.
Mehe ja naise paarissuhe on väga pika evolutsioonilise taustaga ja arvata, loodus pole rumal, et just selliselt on asjad sättinud. Ju sel on evolutsiooni ja arengu seisukohalt oma kindel mõte ja eesmärk - olgu või see, et kahesoolisena on lihtsalt kõige otstarbekam elaval elada ja elul jätkuda. Kui me seda looduslik-loomulikku ja väga pikas ajas kujunenud mehe-naise suhet ühe põlvkonna jooksul muudame ja lubame suvalisi paaris-ja grupisuhteid samaväärselt abieluga olemas olla, siis me ei oska ennustada selle tagajärgi meile endile.
Hipikommuunides elati kõikvõimalikes grupisuhetes, kuid see abielulise absoluutse vabaduse eksperiment kadus sama kiiresti kui tekkis ja neist kommuunidest pole midagi järele jäänud. See vast on ainus näide, mida oskan tuua lääne kultuurist. Ma ei tea, kas selliseid grupisuhteid on ka analüüsitud ja uuritud - et kuidas see "kollektiivne abielu" mõjutas nendes gruppides elanud inimesi, milliseks kujunesid grupisisesed suhted, mis juhtus nende inimestega edasi, milliseks kujunes nende mentaliteet, saatus jne jms.
Mitmenaisepidamist esineb ka tänapäeval. Kuid seda siiski ühiskondades, kus naine on mehe omand - on võrdustatud tavalise varaga ega ole väärtustatud isiku ja isiksusena. Mitut naist omatakse, nagu omatakse mitut ülikonda, mitut paari kingi, mitut autot või mitut maja. Sellest naise omamisest ka meile täiesti arusaamatu käitumine ja komme mõnede rahvaste juures pakkuda külalisele ööks oma naist. Ja solvuda, kui külaline pakkumist vastu ei võta. Keeldumine peremehe naisest on peremehele sama ebaviisakas kui talle teatada, et mulle su toit ei maitse, su jook on vastik, su tool ei kõlba mulle istumiseks ja ase, mida sa mulle öö veetmiseks pakud, on jõle. Me oleme sellest naise kellegi omandiks pidamise ajastust nagu väljas?
Loodus teab oma piire. Inimene ei tea neid piire ja lubatu-keelatu suhet kuigi hästi, ega tea üldse nende piiride rikkumise tagajärgi. Pole midagi lihtsamat kui minna ja rikkuda looduse reegleid - minna ja "loodust parandada" - näiteks pöörata Siberi jõed teistpidi voolama... Muuta Gröönimaa õitsvaks aiaks, igatseda Eestisse Kariibi mere kliimat...
See kõik on tühiasi selle kava kõrval, kui tahame täiesti teiseks pöörata inimese, lausa inimkonna teadvuse. Kui me enam ei arvesta inimese soolisusega ja "demokraatlikult ning poliitkorrektselt" asume ümber kujundama omaenese bioloogilisi aluseid. Ma pole kindel, et me oleme inimestena ja inimkonnana valmis selliste fundamentaalsete looduse seatud reeglite rikkumise tagajärgedega silmitsi olema ja toime saama.