EESTI LAHKUMINE EUROOPA LIIDUST ESTEXIT!

#263: EUROOPLAne on kiusupunn ja sai ikka täiesti vale isiku lõpuks kätte aga noh las ta pühib aga pealegi 

sina oled see kes on siin võõras eurooplane 

Looke mille ajendas kirjutama Einar Laigna jutt et eestlane on kohe selline pimeloom, et kui kusagil on veel keegi, kellele saab alluda, siis seda ka eestlased koheselt teevad. Iseolemisest ja omariikklusest ei oska nad mitte rõõmustada.

Oli kord üks väike riik. Selles riigis elas ainult 1,5 miljonit inimest. Mehed ja naised ja lapsed. Kõik ikka korralikult abielus ja perekonniti. Seal riigis oli tuhat küla ja iga 10 km järgi oli väike kool, kus lapsed said tarkust omandada.
Siis aga äkki ajad muutusid ja selle riigi valitsusjuhid olid selle väikese riigi suutnud jälle maha müüa seekord läände.
Siis aga juhtus nii, et emake loodus võttis nõuks maakera matta vee alla. Vett oli kohe niipalju, et kõik riigid kadusid maakaardilt. Ainult see jumala nimeline väike riigike oli mingi ime läbi säilinud.

Küll saatsid saarekese valitsejad põhja ja lõunasse, idasse ja läände otsima teisi ellujäänud riigikesi . Aga mida ei olnud, seda ei olnud . Heakene küll, hakkasid siis nad omaette seal elama ja paljunema . Maa hakkas juba kuivama ja põllumaad saadi nii juurde . Elasid ja paljunesid ja õige varsti saarekesel oligi juba 3 miljonit inimelukest. Kogukonnad valisid endale juhid ja juhtide kohus oli kohut mõista ja eeskuju näidata. Juhtideks olid tugevad, terved ja arukad indiviidid.Siis aga kostis ühel päeval karjatus vahitornist . Kuna oli leiutatud uus teleskoop, millega võis näha juba kaugele-kaugele, nõnda kaugele, et sellega nähtigi maad.
Kiiresti pakkisid suguharu pealikud asjad laevadele ja hakkasid sõudma näidatud märgi suunas . Kolme päeva pärast saabutigi tagasi, külaline kaasas ja õnnelikud naeratused suul .
Kohe pandi püsti suur pidulaud mis ulatus ühest saare otsast teise. Aga oh imet, kui lauakatet valides külaline sooviski näha ainult punast laudlina, siis midagi muud talle ei kõlbavat ja toit ei pidavat kohe kuidagi talle muidu maitsema . Nii seal punase pika laua taga siis rõõmustati, et ometi kord on leitud veel elukest maa peal ja suurest rõõmust kõik proovisid kaisutada külalist . Uuriti siis ja puuriti, kuidas seal teisel saarel ka elu läheb ja külaline ei olnud kade ka, ta jutustas, mis imelised puu- ja juurviljad seal kasvavad, kui palju on sündinud uusi inimlapsi ja kui rikas on nende taime- ja loomariik.

Selle ilusa kohtumise lõppedes muidugi kutsuti teineteist jälle külla ja suguharu juhid tegidki seda meelsasti . Iga kord kui nad tulid tagasi võõrsilt, tõid nad endaga kaasa käskusid, üks imelikum kui teine. Küll ei tohtivat maisi enam kasvatada, sest see kurnavat maad liiga, või et lastele peavad olema teatud lõpuga nimed, või et osa loomkonnast kuulus hävitamisele , sest teisel saarel neid ei esinenenud. Lõpuks ei olnud rahva rõõmul enam piire kui ametlikult saarekesed ühinesid ja nad said ühised juhid .
Nii said selle väikse maa juhid ometi kord teenitud puhkusele ja valitsemise oli jälle üle võtnud võõrad, võõra saare juhid . Oh seda rõõmu ja oh seda uhkust! Kõik käisid kohe pead püsti ringi. Kuigi väärikus oli selleks ajaks saarelt jalga lasknud.
Hävitati liiga palju loomi ja kasvatati valesid puu- ja juurvilju ja lapsi ei olnud sündinud juba mitmeid aastaid mitte ühtegi. Valede otsuste ja valede juhtide tõttu hakkas saare elu muutuma midagi lahtise vangla sarnaseks, kus rohkem oli keeldusid ja käske kui motiveeritud värsket elutahet. Pealegi oli külaise saar hakanud muutuma mitteviljakandvaks ja kõik kolme päeva teekonna kaugusel saareasukad pidi üle majutama väiksele saarele.
Elu hakkas minema kuidagi vildakalt ja lõppude lõppuks surigi inimkond lõplikult välja. Mõnedel loomadel aga õnnestus siiski pääseda ja nüüd seda saart nimetataksegi ahvide planeediks .