Austatud Riho Saard muretseb, et liturgias ja kiriku praktikas on Jeesuse inimlik ja ajalooline loomus alakäsitetud, rõhutatakse ainult jumalalikku, imaginaarset. See on ju religiooni seisukohalt arusaadav ja paratamatu. Miks peaks kedagikuigivõrd huvitama inimene Jeesus - ega inimene saa inimest lunastada ega jumalariiki rajada. Jeesuse inimlik (eksiv, kannatav, surelik) pool on inimestele nene endi näol juba niigi tuttav, neile on oluline Jumala ilmutus, imaginaarne sõnum, jumalinimese võimalikkus. Ega asjata varakirikus olnud monofüsiitlus küllalt jõuline ja ka täna esindatud mitme kiriku näol. Jeesuse inimlikkuse väljatoomine Chalkedoni dogma kaudu on teoloogiliselt kindlasti tasakaalustav ja pädev, kuid usuelu praktikas mitte nii samavõrd rakendatav ja vajalik. Jeesus-inimesest on tõesti rohkem rõhutatud humanistliku doktriini mõjuvälas, kus levisid sellised romantilised väärtusmudelid nagu INIMENE suurte tähtedega või Suure Algustähega, kus Kristusest sai sangar ja suur eeskuju nagu Suur Tõll või Kalevipoeg. Nn "Jumala surma" teoloogias ju muud ei jäägi kui inimene Jeesus. Jeesuse inimlikkuse kõrvalejätmist kirikus austatud õppejõul siiski karta ei maksa. Kui kuulata või lugeda jutusi, siis suurema osa kipuvad võtma neist arutlused Jeesuse käitumise, tundeelu, keskkonna, sotsiaalsete suhete jne. kohta. Evangeeliumi tuum, see, mis oli Kristuse töö ja jumalik sõnum, jääb ehk hoopis tahaplaanile, sest imaginaarsete asjadega on palju keerumisem toime tulla. Aga milleks siis üldse kirikut pidada? Heade inimeste humanistlikke ringikesi on niigi küllalt.

#96: Realist - imaginaarsus 

Ka  Jeesuse inimlik loomus leiab siiski piisavalt ja tarvilikul määral rõhutamist: kiusatud nagu meie; Jeesus nuttis; Jeesus Ketsemanis palves jmt.

Liiati ei välista ju keegi: tõeline Jumal ja tõeline inimene.