Traditsioonilise kristluse manifest

Põhimõtteliselt ei kuulutata siin manifestis midagi,mida kirikutes ei kuulutataks , a la patt, süü ja arm. Kolmes punkis viiest on otsene viide patule. Nii et pigem patu manifest. Kas traditsionalistid ei arva, et kuulutades kiriku olemuse iseloomult muutumatuks, sajandite jooksul formuleeritud õpetused ja kusagil lokaalselt kitsas kontekstis (näit Pauluse keeld Korintose linnakoguduse abielunaistele) sündinud arusaamad patust igavesteks aegadeks muutumatult kehtivateks, ei toida nad anakronistlikku mõtteviisi? "Õnnis on see, kes iseenese üle kohut ei mõista selle suhtes, mis ta leiab olevat õige. ... Kõik aga, mis ei tule usust, on patt." (Rm 14:22-23) Minu jaoks tähendab usk siin midagi, mis läheneb inimese sisetunde veendumusele. On inimese valikute summa. Minu teadlik valik on püüda olla usus ja ka õpetuses (pean silmas ka õpetamist) mitte anakronistlik. Leian, et sellise patu vältimisega olen kõige lugupidavam nii mineviku tegelikkuse kui ka kõigi ajalooliste isikute (k.a Jeesuse) suhtes.