Humanistliku kristluse manifest

Vali Hüüdnimi:

Loodan väga, et sa leiad endale inimesed, kes on vabad neist puudustest, mida mainid 1650. Ei kirik, ei usklikuks olemine ei tee inimest iseenesest ja automaatselt ideaalseks - me oleme ikka vaid inimesed, oma pika teekonna päris alguses minejad. Sageli alles otsijad, kõhklejad, kahtlejad, vigu tegevad.

Kogudused pole kõik sama nägu ega tegu - neid on erinevaid. On ka väga sõbralikke ja toetavaid uskujate kooslusi, kus võimukus pole primaarne, kus võim pole üldse oluline. Minu veendumus on, et päris üksi jäädes ja ise olles on eksiminekud Jeesuse teelt väga kerged tulema, ka on vaimne edenemine palju vaevalisem isegi kui õigel teel minnakse. Inimene on kalduv vigu tegema, aga veelgi halvem - oma vigadesse kinni jääma. Vaimsel teel kõndivad kaaslased on see arenguid soodustav keskkond, mis aitab oma vigu märgata ja neid ka parandada. Loomulikult eeldab see su kaaslastelt teatavat vaimset vabadust, vaimset julgust - mitte dogmaatikas nagu betoonis kinni olemist. Eks sa ju tead - nagu on maailmas pime-ateiste, nii on ka maailmas pime-usklikke. Valgus pole maailmas kaugeltki ühtlaselt ja nö. "demokraatlikult" jagatud - rääkis ju Jeesuski seda korduvalt oma tähendamissõnades. Sellistest pimedatest ja jäigalt raamistatud äärmustest poleks tark juhinduda - ei oma elus, ei oma usuelus. Betoonist ei võrsu elu.

Ma ei soovita sulle kedagi ega midagi. Lihtsalt ole avatud inimestele ja ära jää üksinda. Oht on ise betooniks saada ja jäädagi. Jeesus küll eraldus palveks ja osaduseks oma kaaslastest, kuid mitte kunagi kauaks. Ka ei lasknud ta jüngritel olla eraldatuses - isegi jutlustamisreisidele saatis ta neid mitmekesi koos, et üks saaks teisele toeks olla. Nii ka meil siin ja täna pole hea jääda päris üksi, veel enam - ala hoida ja iseendas kasvatada oma pettumust senikogetus. Pettumused saadavad meid paratamatult, meie ülesanne on osata ja tahta edasi minna, olles neist õppinud oma õppetunni.

Ära jää üksi - see on mu nõuanne sulle.