Humanistliku kristluse manifest

Tee ja tee vahel on põhimõtteline vahe. Ja selles, kas eri inimeste teed viivad ikka sinna, kus me kunagi kohtume... või viib mõni tee siiski sellest kohtumispaigast eemale, ära, vastupidises suunas. Inimesel on alati vaba tahe - on alati valida, kas areneda ja üha enam kooskõlastada oma tahe jumaliku tahtega... või minna omapäi, jumalikust tahtest ja jumalikust ideaalist hoolimata. See valik teeb vahed vahele eri teedel - kuhu kellegi tee viib ja kuhu ta jõuab.

Kõik teed viivad Rooma, kui minejate eesmärk on Rooma minna, kust nad ka oma teekonda sinna Igavesse Linna ei alustaks. Kui minejatel on teine eesmärk kui Igavene Linn - tema tee viib ta mujale.

Pole vaja küsida, kust sa oled siia tulnud, kes sa oled praegu. On vaja küsida vaid üks ja olulisim küsimus: kuhu sa teel oled, kuhu sa jõuda igatsed, inimene? See määrab. Ja mitte see, kust on tuldud ja kus ja kes hetkel ollakse. Inimesed üle Eesti - idast, läänest, põhjast, lõunast - võivad tulla kokku Eesti keskmesse - Mäo risti. Üldse ei loe, kust nad sinna on saabunud. Ja ei loe ka see, et nad on seal Eesti keskmes. Loeb, kuhu nad sealt edasi suunduvad, kuhu nad jõuda tahavad. Kui näiteks Igavesse Linna - siis nad sinna ka jõuavad. Kui mujale - nad ei jõua Igavesse Linna.

Teedega ja inimestega neil teedel on nagu nende allikatest voolavate ojakestega - kõik nad asuvad teele Suure Mere suunas, aga... kõik ei jõua Suure Mereni. Paraku. Mitte iga puult kevadel lendu läinud seemnekesest tuules ei saa uut puud, mille okstes võivad taeva linnud endale kodu leida...

Selleks me siin oleme, et aidata üksteisel teed käia sinna, kuhu me tahame jõuda. Üksteist aidates me peame aga arvestama, et kui me ise peame praegu tegema pöörde paremale, siis teise jaoks on praegu vajalik hoopis tema teel teha pööre vasemale. Pole vaja kohustada kõiki teelisi samaselt toimima - Jumala juurde tagasi koju ei saa minna ühtse rivina. Sinna jõutakse üksteist aidates, kuid alati individuaalselt.