Igal on oma vaimse arengu tee ja oma võimekus seda oma isiklikku ja alati individuaalset teed minna. Mõne jaoks on hea, kui tal on enam vabadust. Teine aga vajab vastupidist - just oma tee selget ja kindlat raamistust, määratletust. Sest inimesed on erinevad - mis on ühe edenemiseks hea, see ei pruugi olla hea teise edenemiseks. Mõne isiklikuks arenguks on vajalikud väga selged ja ranged reeglid. Mõnele on arenguks tarvilik lugeda, lugeda ja lugeda piiblitekste, elus rangelt hoida kinni seal öeldust ja võimalik, et kõrvalekalle teatavast mõttelisest normistikust ja raamistikust on talle hävitav. Ega midagi - kui kellelegi on nii hea - olgu siis nii.

Usu ajaloos on olnud neid, kes on end väga rangelt raamistanud nii oma ainelise elu kui ka oma mõttemaailma osas - ja olgu siin näiteks kloostrid oma väga range elu ja mõteilma reglementeeritusega. Kuid on olnud ka neid, kes on just vananenud raamid hüljanud, et edeneda - need on olnud reformaatorid, usu avardajad ja neidki on olnud palju.

Mõlema suuna esindajad on olnud vaimse arengu edendajateks - ei saa öelda, et ühtedel oleks eeliseid teise ees. Nii süvenemine kui avardumine on arengu kaks külge ja mõlemad on vajalikud. See, millist konkreetset teed keegi käib on väga individuaalne ja siin ei ole võimalik eri isiksusi kõiki üheselt samadesse raamidesse suruda, veel vähem käsutada. Kõige vähem on vaja põlata neid, kes kellegi isiklikesse raamidesse ära ei mahu, kellele teise isiklikke raame vaja polegi.

Kuid keegi ei saa maailma panna elama oma isiklike arusaamade raamides - maailm ei mahu ühe inimese raamidesse ja normidesse ära. Seega - oma reegleid tuleks vaadelda kui vaid oma reegleid, ja lase teistel käia nende radu. Ühe rada kohale jõudmiseks on hea ühele, teise rada samasse kohta kohale jõudmiseks võib olla teine - ja las siis olla.

Kui mina kirikusse, võiks vaadata inimesi oma koguduses. Ja olla kindel, seal pole kedagi, kes kõike täpselt samamoodi mõistaks kui ise mõistetakse. Tuleks lasta neil inimestel oma koguduses ja enda ümber olla omal teel - nii on neile hea, sest nii nad edenevad.

Alati võib diskuteerida teatavate õpetuslike vaadete ja arusaamade üle... aga palju targem oleks kahel erineval inimesel otsida teineteise vaadetes samasusi ja mõista oma staatust - me võime olla erinevad oma arusaamistelt, kuid me oleme oma usus ühe Isa lapsed. See fakt ületab oma sügavuselt ja tähenduselt kõik meie inimlikud vaidlemised sõnade ja mõttekonstruktsioonide inimlikul, alati ebatäiuslikul tasandil.

#1656: Harri Kingo -