Ma olen suures osas selles manifestis väljendatuga nõus. Mõistetamatu on mulle siiski algus (kes on need, kes tahavad olla paganad ja kristlased samaaegselt). Ja siis ei ole ma veel nõus ühe asjaga ajaloolisest vaatenurgast - nimelt väitega, et "patt jääb patuks". Kui vaatame teoloogia ajalugu, siis näeme, kuidas patu mõiste on aja jooksul muutunud. See on seotud ühe teise küsimusega, nimelt küsimusega, mis ulatuses on käsk/seadus kristlastele siduv. Luther on selles küsimuses teinud radikaalseid mõtteavaldusi, väites näiteks, et kristlaste jaoks ei kehti seadusest muud kui kümme käsku - teised käsud ja keelud on mõeldud vaid juutidele. See puudutab mitte ainult tseremoniaalseadustikku (ohverdamist ja kultust puudutavaid eeskirju), vaid ka mitmesuguseid puhtuseeskirju, toitumise ja eluoluga seotud käske ja keelde. Ma ei tea tänapäeval ühtegi katoliiklikku või evangeelset teoloogi, kes väidaks, et need kõik on veel tänapäevalgi kristlastele siduvad Jumala käsud. Isegi fundamentalistid ei väida seda mu teada. Ja mu meelest ongi küsimus selles, mida peaks 21. sajandi kristlane tegema kõikvõimalike VT eluolu puudutavate ettekirjutustega. Ja veel - mis puutub ristiusu "mugandamisse", siis julgen väita, et sellega on kirik tegelenud läbi ajaloo. Näiteks Pauluse kuulutus Kristusest ei oleks jõudnud kuulajateni, kui Paulus ei oleks seda integreerinud antiikkultuuriga. Ristiusu suhe mittekristliku kultuuri ja vaimsusega ei ole ajaloos olnud vaid nende primitiivne vastandamine, vaid süntees. Kui 3. sajandi kristlastel Itaalias kõlbas Kristust kujutada Heliose atribuutidega (katakombimaalingutel) ja kanda Talle üle nn "päikeseteoloogiast" pärit epiteete, kui Paulusel kõlbas kasutada stoa filosoofiast pärit termineid ja keskaja skolastikutel Aristotelese filosoofiat, siis pole vist kristluse ja "paganluse" suhe ikka nii ühene. Kristlus saigi mu meelest maailmausundiks tänu kohanemisele antiikkultuuriga ja ka hilisem misjoniajalugu pakub näiteid selle kohta, et ristiusu levik on olnud edukas siis, kui teda on suudetud integreerida misjoneeritavate kultuuriga. Humanism kui vaimne liikumine on aga välja kasvanud kristlusest ja selle kõige varasemad eestkõnelejad olid kardinalid ja paavstid.

#2: Jaan Lahe -  

 Tere!

On tervitatav, et nüüd on hakanud leiduma aega, mida oli puudu  esimese manifesti all esitatud küsimustele vastamiseks - kiirete asjatoimetuste tõttu.

#2: Jaan Lahe -  Ma olen suures osas selles manifestis väljendatuga nõus.

Miks siis ometi ei saadud läbi ilma esimest manifesti esitamata (retooriline küsimus vaid). Tarvitsenuks ainult teha ettepanek istuda ümmarguse laua taha, et vähem osa läbi kõnelda.

#2: Jaan Lahe -

Jaan Lahe, sul on küsimused vastamata ja teemad ripakil omaenda Manifesti foorumisabas, samuti konverentsilistis. Ah et ei ole aega vastata? Aga mida sa siin siis teed? Äkki korjaks ennast kokku ja asuks päriselt asja juurde.

#2: Jaan Lahe -

Mis on Kristlase elu sisu? Kas yritada t2ita Jumala seadust enda pingutustega, v6i elada vastavalt elu Vaimu seadusele, mis on Kristus neis, kes on ta vastu v6tnud? Selleks, et elada vastavalt Jumalale, peab iga kristlane aktiivselt olema Jumalaga kontaktis, samuti vajab ta osadust nendega, kes jagavad seda sama elu- Kristust eluandva Vaimuna. Pean veel ytlema, et Kristuse sees ei ole rahvusi, inimeste traditsioone, kultuuri, keeli, samuti mitte erinevaid 6petusi. Kahjuks on Kristlased isekeskis t2ielikult l6hestunud, p88ratakse t2helepanu erinevatele 6petustele, vaimuandidele, hoitakse kinni religioonist, traditsioonist, inimeste p2rimusi. Samuti on l6hestumist rahvuslikul ja keelelisel pinnal. Kristlased ei pea mitte arutama seda, kas v6i mitte lubada yht v6i teist pattu, vaid peavad p88rduma Kristuse poole. Siis on v6imalik ka yhtsus.

#2: Jaan Lahe -  

 !!! ??? Milline rumal (Jer 4,22.) jutt Jaan ...