Mul on väga valus lugeda seda vastasseisu, aga samas kerkib nagu pisut ka trots, ja seda pigem manifestlaste pooldamise poole.

Olen läbinisti kristlane. Usun Jumala armastusse, Jeesuse lunastusse ja Püha Vaimu kohalolekusse. Ajalooliselt ja teoloogiliselt isegi mõistan mingi määrani konfessioonide-vahelist eristatust (kogu austuse juures siiski ei mõista, kuidas filioque-küsimus - üks paljude seas, kuid siiski - sai taolise lõhe tekitada). Seda lõhet kogu oma ilus ja valus näitas mõned lk tagasi kommenteerinud Erich Anton Erkmann - muuseas imestan pisut, et keegi pole vastanud. Hea kirjatükk oli, mind pani mõtlema kohe palju, aitäh!
Mu mure on see, et keegi ei räägi tegelikult asjast. Manifesti sisu ei olnud kristluse sisu ja aluse muutmine. Samas reageeritakse kohe, et homod ründavad. Ma ei ole kirjutanud alla manifestile, pigem kaldusin kommentaare lugedes ivopilli suunda, aga palun vastake mulle, kirikuõpetajad. Läbi Kristuse saame päästetud, ja käsk on armastada oma ligimest nagu armastad Issandat. Kuidas me peame suhtuma siis homoseksuaalsusse? Kui see on inimesega kaasa sündinud, ta ju kind of loodi niimoodi? Te ju ei väida, et homondus on geeniline väärdumus?

Ma siiralt küsin, et kas homo olla on patt, ja kui on, siis miks osad inimesed on sellega koormatud lisaks pärispatule, ja kas me teised ei tee pattu, kui neid hukka mõistame?

Ühiskond on ühiskond, täna ülistavad homosid ja demokraatiat, üleeile rassipuhtust ja diktaatorlust, üleüleeile meeste ainuõigust igas vallas, vahet pole - see ju muutub. Aga mis on kristluse sisu, on armastus Jumala ja ligimese vastu. See tähendab, et meie ei saa sättida mingeid reegleid, kuhumaani me laseme selliseid ja taolisi isikuid maa peal. Ja ammugi oma mõtetes peame ette vaatama, et ei tee ülekohut ligimesele.

Uuesti mu küsimus: ca 2000a kristlust on lühike aeg võrreldes ajaga, mis oli enne seda. Ca 500a luterlust veel mannetum. Lunastus pädeb enne kristlust, seega mõeldamatu aja. Kas me siis siin paari- kolmesaja aasta ulatuses, mil humanism ja inimõigused on hakanud tekkima ja saanud ühiskonnas suurema tähelepanu, saame sildistada ja hukka mõista inimesi, kes ei klapi meie (sajanditevanuse) arusaamaga? Küsimus ei ole grammigi provokatiivne, vaid siiralt tahan aru saada.

#311: liina -

²⁷nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust
vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise
vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes
saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.
²⁸Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala
tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte,
tegema seda, mis on väär;
²⁹nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja
tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust,
nad on keelekandjad,
³⁰laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad,
halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud,
³¹mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud,
³²kes küll teavad Jumala käsku - et need, kes selliseid
asju teevad, on surma väärt -, kuid ei tee seda mitte
üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii
teevad.

 

Pikemalt saab lugeda: http://www.piibel.net/?rmt=Rm&ptk=1

#311: liina -

Ei, "homo olla" ei ole patt.

Homoseksuaalsus tähendab kõrvalekallet n-ö loomulikust seksuaalsusest - sõna "seksuaalsus" ütleb siin ise ära, millega on tegemist, juttu on erinevatest sugupooltest.

Kiriku traditsioonilise käsitluse järgi kuulub inimese seksuaalsus abielu raamidesse, kusjuures silmas peetakse loomulikult mehe ja naise vahelist abielu.

Miks see on nii oluline? Sest Jumal, meie Looja, on nõnda seadnud.

Kas Ta ikka tõesti on nõnda seadnud? No vaadake kasvõi mehe ja naise suguelundeid ning ilma kasutusjuhenditagi on selge, mismoodi tarvitamiseks nad on mõeldud.

Probleem tekib seal, kus üht või teist kõrvalekallet (ja homoseksuaalsus ei ole sugugi ainuke) hakatakse õigustama, n-ö normaliseerima. Kui keegi ütleb, et homoseksuaalsus on sama loomulik nagu tegelik, eri sugupoolte vaheline seksuaalsus, siis ei ole see vale mitte ainult ega isegi mitte eeskätt kõlbeliselt, vaid see on lihtsalt vale väide, see on vastuolus loodusteaduslike tõsiasjadega.

Homoseksuaalsuse õigustamine on täpselt seesama "Jumalast paremini teadmine" nagu see, millega madu ahvatleb Eevat paradiisiaias: ära kuula Jumalat, SINA oled see, kes ütleb, mis on hea ja mis on kuri, mida tohib ja mida mitte, mis on loomulik ja normaalne - Jumal, see õhtuvilus siia-sinna uitav vanamees, ei tea tänapäeva moodsa aja asjadest midagi.

Tihtipeale lisatakse: aga Jumal on mind ise selliseks teinud! Nii nagu Aadam: naine, kelle SINA mulle andsid, andis mulle ja ma sõin.

Kirik ei mõista homoseksuaalseid inimesi kuidagi eriliselt hukka. Kirik julgustab neid püüdma elada vastavalt Jumala seatud korrale. Kui inimesed seda püüavad, aga ei suuda, on nendegi jaoks olemas kahetsus ja andeksandmine - ja loomulikult vajavad seda päevast päeva täpselt samamoodi ka kõik teised inimesed kõigis oma kõrvalekalletes Jumala heast ja armulisest tahtest, kusjuures need võivad olla kahtlemata raskemadki kui homoseksuaalsuse praktiseerimine.

Kui nüüd küsida konkreetselt, kas homoseksuaalne inimene võib töötada vaimuliku või kirikliku õppeasutuse õppejõuna, siis kahtlemata võib erinevatel inimestel olla erinev arvamus. Eesti praktika on olnud selline, et seni, kuni sellest ei ole tekkinud avalikku pahandust ning inimene ei ole väljendanud avalikku kahetsematust, on seda lubatud, ja mitte ainult ühe isiku näitel. Vaimuliku- ning õppejõutöö oli aga välistatud sellest hetkest alates, mil inimene ütleb avalikult ja demonstratiivselt, et tal ei ole midagi kahetseda ega millegi pärast meelt parandada, vaid see, mida ta teeb ja propageerib, on õige - ning nõuab teistelt samasugust arvamust.

Kõigest sellest tuleks kirjutada palju põhjalikumalt, aga ei ole aega. Seepärast veel kord lihtsalt: asi ei ole "sajanditevanustes arusaamades", tuleb vaid tõele näkku vaadata. Kui vaja, siis anatoomiaõpikus olevate piltide abil.

#311: liina -

Hea Liina,

mitte keegi ei ülista homosid. Neid pole vajagi ülistada. Nad on lihtsalt olemas. Kahjuks ei aktsepteeri mitmed, et erinev seksuaalsus on normaalne nähtus. On olemas isegi interseksuaalseid inimesi, kes sünnivad nii naise kui mehe suguelunditega. Ma arvan, et mitte keegi ei soovi sündida teistsugusena. Olla teistsugune - nagu näiteks paks laps - on alati paha ja vajab inimeselt eriliselt suurt eneseväärtushinnangut.

Mul endal on paks sõbranna, ta oli juba lapsest saati väga paks. Kuid teda ei narritud kunagi, sest ta oli saanud kodunt kaasa tugeva eneseväärtushinnangu. Suisa nauding on teda vaadata, alati naerusuine, seljas värvirikkad riided. Ta on aga samuti teistsugune. Varem ei räägitud sellel teemal, see vaikiti maha. Kuid homoseksuaale on alati olnud olemas, läbi aegade. Pole mõtet teha nägu, nagu nad oleksid just nüüd kusagilt maa peale kukkunud ja hakkavad levima. Kes sellist väidab, on primitiivne. Ma ei mõtle nüüd muidugi Teid. Kuid paljud väidavad päevast päeva niimoodi. Tõenäoliselt vajavad nad kedagi, keda vihata. Vihkamine tähendab alati seda, et on ise sügavalt õnnetu inimene ja vajab iseenda ego esiletõstmiseks teise mahategemist. Elu on kord selline, värvirikas, mitte must valge. Erinevad inimesed on aga suur rikkus. Paljud homoseksuaalid on väga andekad inimesed. Loodus korvab “teistsuguse” millegi ülimalt hea ja ilusaga. Kas me sooviksime elada Tšaikovski muusikata või Oscar Wilde raamatuteta? Kindlasti mitte. Kas me mõtleme äärmiselt romantilisi helisid kuulates, et selle teose on kirjutanud homoseksuaal? Ma ei usu. Kui me vaatame Martina Navratilova tennisemängu, kas meie jaoks mängib mingisugust rolli see, et ta on lesbi? Meie jaoks on ta ennekõike suur sportlane. Küsimuse peaks esitama hoopis, miks meid segab teise inimese seksuaalsus? Miks me tunneme selle vastu üldse huvi? Miks ei räägi me nendest heteromeestest, keda kirik aktsepteerib, kuigi nad käivad päeviti bordellides, peksavad oma lapsi ja naisi ? Kirikus käivad rahulikult ka mafiabossid või petised. See ei häiri kedagi. Hoopis vastupidi. Mafiaboss pistab paar tuhat eurot pastori pihku ja ongi saanud absolutsiooni. Jumalateenijad ei levita ju ka oma seksuaalsust. Kui me teaksime mida nemad voodis teevad, äkki oleks see nii mõnegi arvates samuti ebanormaalne.

Seksuaalsus on ka loomamaailmas väga erinev. Londonis peaks olema veel lahti näitus, mis toob selle teema esile. Ma otsin hiljem lingi üles. Minu arvates peaks kirik pakkuma inimestele kokkuhoidu, lohutust, orientatsiooni. Kuid kui kirikus hakatakse diskrimineerima, siis peab sealt kiiremas korras lahkuma. Ja veel üks asi – kui EELK ei suuda ennast reformeerida, siis istuvad pastorid üksinda kirikus. Inimesed ei lase ennast lõpmatuseni lollitada. Olukord on juba nüüd kriitiline kuigi vanad mehed seda näha ei soovigi. Kirikud lagunevad ju juba nüüd kuna raha ei ole.

Minu teada ei ole EELK poetanud ühtegi sõna riigi aktuaalsete teemade kohta. Kogu aeg lällutatakse homodest nagu oleks see peateema. Ei ole. Homod ei ole süüdi, et Eestisse ei sünni lapsi. Kui nad saaksid lapsendamisõiguse nagu mujal riikides juba on, siis saaksid vähemalt lasteaialapsed kodusoojust. Teaduslikud uuringud on tõestanud, et homoperedes koheldakse lapsi hästi. Ja sorry, homodeks ei või kedagi kasvatada. Seksuaalsus algab kahe kõrva vahelt, nagu igal teiselgi inimesel. Üks armastab paksu, teine peenikest. Üks armastab kord aastas, teine sada korda päevas. Üks voodis, teine vannis. Samuti on iga pastori seksuaalsus erinev. Mis on siis normaalne ? Igaühe jaoks on normaalne seksuaalelu see, mida ata ise veedab. Kahtlen, et kirikupeade seks on normaalsem kui kellelgi teisel.

Suur osa inimestest on juba kodumaalt lahkunud, kellel lapsed, need ka kaasa võtnud või sugulaste hooleks jätnud. Eestis ei abielluta, ei soovitagi saada lapsi ja selles on süüdi riigi perekonnapoliitika. Kas kirikud on avanud lasteaedasid, teinud midagi konkreetset olukorra parandmiseks. Ei ole. Euroopas toimunud seksuaalrevolutsiooni ajal oli motoks. Make love, not war. Selles hinges soovin kõigile head seksimist, head armastamist. Kui enda isiklik elu on topkorras, siis oleme ka sallivad teiste suhtes.

#311: liina -

Liina. Kes meist, maistest, seda vastust ikka teab. Mina isiklikult kipun arvama, et homoseksuaalsus ei ole otse patt. Suur osa homoseksuaalidest oma südames vist isegi kahtleb selles, seepärast võib nüri järjekindlusega paraade korraldada või tüüdata ümbritsevaid, et kas keegi siiski ei väida ka olevat.

Samas, homoseksualism loomulik bioloogiline käitumine ka ei ole. Pigem tupiktee, mis kuhugi ei vii. Et geneetiline, kaasasündinud? Olge ikka! Jah, osalt on iga asi inimeses geneetiliselt kuidagi ja mingil määral determineeritud, aga seda mis lõplikult määratud, mitte keskkonna surve, seda polegi nii palju. Poliitiliselt tellitud või survestatud üksikuurimustega võib "tõestada" mida iganes. Siis korvpall, näitlejaks või kirurgiks saamine on samuti kaasasündinud. Ühe või teise võimaluse eeldus ei tähenda veel täitumist. Homoseksuaalsus on ekstaravagantne elustiil või maitse eelistus, millele osad isiksustüübib on vastuvõtlikumad kui teised. Kas seetõttu ka patt? Patt on see, mis käsu vastu. Dekaloogis sellist käsku ei ole. Taunitud küll kui loomulikku bioloogilist käitumist eirav.

Iseasi, mis on tahtlik eksitamine, valeandmetega manipuleerimine, hämamine, süüdistamine, survestamine, oma eelistuse pealesurumine jms millega vastavad aktivistid kipuvad tegelema. Minu arust hullem on selliste petitsioonide algatamine. Sorry, Jaan!

#311: liina -  

"Mu mure on see, et keegi ei räägi tegelikult asjast. Manifesti sisu ei olnud kristluse sisu ja aluse muutmine. Samas reageeritakse kohe, et homod ründavad."

 Manifestis: "Kuigi me vaatleme Piiblit Jumala ilmutusena, oleme veendunud, et see ilmutus on vahendatud meile inimliku keele, omaaegse kultuuri ja maailmapildi kaudu ning et Piiblit tuleb vaadelda ajaloolises kontekstis – nii nagu seda seletavat ja tõlgendavat kiriku õpetustki."